Tartu Maakohtu Jõgeva Kohtumaja kohtunik Zakaria Nemsitsveridze arvab, et inimesed võiksid erinevate probleemide lahendamiseks rohkem ja julgemini kohtusse pöörduda.
Lõppev kuu mai on Eesti Vabariigi 90 juubeliaastal kuulutatud kohtukuuks. Kuidas peegeldab kohus ühiskonnas toimuvat? Kas näiteks positiivseks tendentsiks on kohtuistungite arvukus või hoopis vähesus?
Mina olen kohtus spetsialiseerunud tsiviilasjadele ja sellest vaatevinklist lähtudes võiksin öelda, et kohtuasju on kahjuks hoopis vähe. Mulle teeb muret, et inimesed ei pöördu oma õiguste kaitseks kohtusse. Kas probleemid ja võimalikud mured jäetakse üldse lahendamata või lahendatakse mingil muul viisil, nii-öelda kohtuväliselt. Näiteks SMS-laenude teemadel on palju kurtmist ja kibestumist. Võlanõude summad on suured, kuid ükski keerulisse olukorda sattunud laenaja pole minu teada veel kohtust abi otsinud. Samuti võiks kohtust rohkem abi otsida maaküsimustega seotud probleemide puhul, aga ka muude muredega.
Miks inimesed siis kohtusse harva pöörduvad?
Küllap on siin tegemist mõnegi stereotüübiga. Arvatakse, et kohtus asja ajamine on pikaldane ja kulukas. Üldjuhul lahendatakse aga asi paari-kolme kuuga, esimene kohtuistung toimub enamasti juba kuu möödudes avalduse sisseandmisest.
Kuivõrd on õhema rahakotiga inimesel võimalik riigi toetusel õigusabi taotleda?
Riigi poolt tagatakse kaitsja vajaduse korral kriminaalasjades. Tsiviilasjades võib saada õigusabi mitte küll täiesti tasuta, vaid osalise maksuga või järelmaksuga.
Võidu puhul jäävadki õiguskulud kaotanud poole kanda. Ühtlasi arvan, et vähemalt
Esmase avalduse peaks suutma iga gümnaasiumi või põhikooli lõpetanud inimene ära kirjutada.
Kohtusse pöördumiseks on piisavalt juhiseid ka internetis justiitsministeeriumi koduleheküljel ja vajadusel võib abi paluda ka kohtu kantseleist. Võrdleksin kohtusse pöördumist mõneti hambaarsti juurde minekuga, kus samuti võib venitamine hullemaid tagajärgi kaasa tuua.
“Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi ja kooskõlas Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja seadustega.” Nii lausuvad kohtunikud ametivannet andes. Missugused mõtted ja meeleolud olid Teil selle vande andmisel?
Mina andsin sellise vande aastal 1997 ja praegu töötan kohtunikuna kaheteistkümnendat aastat. Vande andmise protseduur pole küll iseenesest päris hästi meeles, sest sellest on juba päris kaua aega möödas. Mällu on jäänud president Meri, kes meid ametisse nimetas.
Millal ja kuidas Teil tekkis huvi kohtunikutöö vastu?
Mu isa töötas oma elupäevad Gruusias prokurörina ja viimastel aastatel kohtunikuna. Ma ei saa öelda, et soovinuksin lapsepõlvest saati kohtunikuks saada. Tartu Ülikooli lõpetasin ma 1991. aastal. Teatavasti oli siis poliitiliselt sündmusterohke aeg, kuhu mahtusid Nõukogude Liidu lagunemine, rublaaja lõpp ja krooniaja algus Eestis. Mina elasin sel ajal poolteist aastat Soomes ning mingi aja ka Venemaal. Tagasi Eestisse tulin 1993. aasta lõpus ja siis sattusin kohtusse tööle. Kohtunik sai aga minust paljude asjaolude hea kokkusattumise tõttu.
Kuuldavasti tuleb kohtunikuks saamiseks ka kohtunikueksam sooritada?
Oma mäletamist mööda sooritasin kohtunikueksamit vist isegi mitu korda. Need eksamiülesanded olid võrdlemisi rasked ja on praeguseks teatavasti veelgi keerulisemaks muutunud. Kuid eksam ei ole kõige olulisem, eksamimaterjali on alati võimalik lihtsalt korralikult ära õppida. Sageli on määravaks isikuomadused, kas kohtunikuamet sobib või mitte.
Miinimumnõueteks kohtunikuks saamisel on aga Eesti Vabariigi kodakondsus, õigusteaduskonna diplom ja kolmeaastane ettevalmistusteenistus. Seejärel sõltub kohtunikuks saamine vaba koha olemasolust. Muide võib juhtuda ka nii, et isik, kes on teinud edukalt eksami ja läbinud ettevalmistusteenistuse, peab üsna kaua vaba ametikohta otsima.
Kuidas elasite sisse Jõgeva Kohtumaja, tollal küll Jõgeva Maakohtu igapäevaellu?
Harjusin kiiresti, sest meie majas on sõbralik kollektiiv ja väga meeldiv mikrokliima. Kolleegide kohta saan ainult häid sõnu öelda. Päris elama siiski Jõgevale ei asunud, sõidan siiani
Millest algab kohtuniku töö istungiks valmistumisel?
See töö algab toimikuga tutvumisest, kusjuures tüüpiliste asjadega tutvumiseks ei kulu just väga palju aega. Kummutan siinkohal ühe stereotüübi – kohtuistung ei ole kohtuniku töös sugugi kõige tähtsam. Ütleksin, et istungitele kulub tsiviilasjades alla neljandiku tööajast.
Enamjaolt on nii, et kõige raskem ja olulisem toimub pärast kohtuistungit kabinetis, kus on asja otsustamine. Kui enda jaoks on lahendus leitud, siis selle vormimine kirjalikult on juba lihtsam. Ütleksin, et see asja otsustamine ongi minu jaoks kohtunikutöös kõige keerukam.
Milliseid enda käsitletud kohtuasju peate ühel või teisel põhjusel iseäranis keerulisteks?
Üks selliseid teemasid oli 2006. aastal arutlusel olnud ASi Werol Tehased pankrotimenetlus, kus Weroli pankrotti välja ei kuulutatud. Hiljuti oli menetluses ühe raamatu autoriõiguse teemaline vaidlus, mis lõppes aga kokkuleppe sõlmimisega. Otsustamise mõttes on rasked ka enamik perekonnaasju. Algusaastatel olid ka mõned rasked kriminaalasjad, mis siiani meeles.
Kuivõrd võib praegune langus Eesti majanduses kaasa tuua uusi kohtuasju pankroti ja võlgnevuste teemadel?
Ma arvan, et seda võib juhtuda küll. Väidetavalt ongi pankrotiasjade osakaal esimese poolaastaga juba mõneti suurenenud. Samas ei pea pankrotti tingimata katastroofiks arvama. See on sageli tervendav protsess ning varad liiguvad ju menetluse kaudu uute omanike kätte.
Kas konkreetse kohtuniku töö professionaalsust tõestab see, kui võimalikult palju tema tehtud otsuseid on jäänud jõusse ka kõrgema astme kohtutes – ringkonna- ja riigikohtus?
Selline arvamus on üldiselt vaieldav, kuigi mõnes meediaväljaandes võidakse sellist mõttekäiku esitada. Euroopas omaks võetud printsiipide järgi piisab, kui kohtuasi vaadatakse sisuliselt läbi kaks korda — esimese ja teise astme kohtus.
Teise astme arvamus jääbki domineerivaks, kuna ta on ajaliselt hilisem. See toob kaasa selle, et esimese astme arvamust loetakse valeks. Samas on iga kohtunik otsuse tegemisel sõltumatu näiteks kõrgemal seisva kohtu arvamusest. Oma tööd ei saa teha nii, et pidevalt muretsed otsuse võimaliku tühistamise pärast. Küll aga on esimese astme kohtu lahendi jõussejäämine apellatsioonikohtus poolte huvides, sest see jõustub kiiremini ning säilib õigusselgus. Halvim lahendus on, kui asi saadetakse uueks arutamiseks alama astme kohtusse. Enamjaolt saavadki nendest kohtuasjadest tõepoolest pikale venivad protsessid, mis ilmselt kujundavadki arvamuse, et kohtus lahendatakse asju kaua.
Inimesel peab olema võimalus oma õigust realiseerida, kui ta peab seda vajalikuks. Nii on abielupooltel õigus ka väiksemaid esemeid jagada. Pealegi on ka supilusikal rahaline väärtus olemas. Sageli on aga perekonnateemadega seotud istungid sügavalt emotsionaalsed. Eriti löövad tunded välja lastega seotud teemade käsitlemisel, kui kõneaineks näiteks lapse jätmine ema või isa juurde, vanemlike õiguste äravõtmine.
Vaba liikumine Euroopa Liidus on toonud kaasa ka selle, et vanemad võivad elada erinevates riikides ning lapsi tuleb nende vahel jagada ka üle piiride. Üldjuhul tähendab see ühe vanema sisulist eemalejäämist lapse elust. Kannatajaks pooleks ongi sellisel juhul laps.
Valus on kohtunik olla asjades, kus vanemad elavad oma kibestumuse, pettumise ja vastastikuse viha välja laste kaudu. Emotsioonide juhtimine, ohjamine, maandamine ja mis iganes sõltub suuresti kohtuniku oskusest. Püüan istungitel mitte lubada liigseid emotsioonipurskeid. Kõik peab ikka jääma korrektsuse raamidesse. Kuidas inimesi rahustada, hoiatada või manitseda, see on juba protsessi juhtimise kunst ja sõltub konkreetsest olukorrast.
Kas oleksime võinud vestelda ka gruusia keeles, kui ise seda keelt oskaksin?
Ja, Gruusias viibides on mu koduseks keeleks gruusia keel, Eestis aga eesti keel.
Kus riigis sündinud olete?
“Ma olen sündinud Tartus, kus lõpetasin venekeelse 4. keskkooli. Tartu Ülikooli on aga muide lõpetanud ka minu isa ning ema oli seal kuni pensionini saksa keele õppejõud.
Mõned aastad tagasi korraldasite Tartu Maakohtu kohtunikele ja teistelegi reisi Gruusiasse, et tutvuda sealse kohtusüsteemiga. Ehk räägiksite mõne sõnaga muljetest?
Eestil ja Gruusial on erinev kultuurilooline taust ja ajalugu, samuti ootused. Gruusia kohtusüsteem on võrreldes lähiminevikuga edasi arenenud. Selleski riigis on Saksamaa eeskujul kasutusele võetud kolmeastmeline kohtusüsteem. Üldiselt on Gruusia vabariik, aga praegu sellises etapis, nagu Eesti oli üheksakümnendate aastate esimesel poolel. Nad on suure tee alguses. Kahjuks on nad ligi 12 aastat oma arengus asjatult raisanud.
Missugune on olukord praeguses Gruusias?
Tegelikult pole Gruusia nii ilus ja sile, kui see väljast paistab. See on sügavalt kristliku traditsiooniga maa ning ajalooline kultuurikiht on seal hoomamatu. Samas kehtivad seal ikkagi idamaised traditsioonid, kus ettekujutus riigi ülesehitusest ja demokraatiast võrreldes läänepoolse Euroopaga on mõneti teine. Nii on ehk veidi ekslik hakata seal euroopalikke eluviise üks ühele propageerima. Näiteks mõistel korruptsioon on Gruusias veidi teine tähendus kui Eestis.
Elulaadilt ja väärtushinnangutelt on grusiinid väga sarnased näiteks itaallastele ja kreeklastele. Samas on Gruusias tänavatel turvalisem kui meil ja turistina on sinna minna just õige aeg. Siit minejale tundub sealne elu küllaltki odav.
Teie kabinetti siseneja märkab ka Teie hobi, sest siin jääb silma akvaarium.
Akvaariumi kinkisin endale ise sünnipäevaks ja mäletatavasti oli see aastal 2000. Kalad tunnevad siin ennast hästi, kuid olelusvõitlus on oma töö ära teinud
Veel mahub kabinetti ka liblikakollektsioon.
Sellega tegelesin ma rohkem lapsepõlves. Kuid minu suurim hobi, harrastus ja elu keskpunkt on ikkagi mu pere – abikaasa ja kolm last.
JAAN LUKAS
