Võrkpalli ilu ja valu

Möödunud aastal võtsid meie treenerid vastu otsuse ühendada Jõgeva Servi ja Torma Spordi C- ja B-vanuseastme võistkonnad. Selle eesmärgiks oli paremate tulemuste saavutamine võistlustel ning tiimi täiendamine rohkemate mängijatega. Võistkonna nimeks sai Jõgeva/Torma. Teadsime Torma tüdrukuid juba varem, aga tänu koos tehtud trennidele ja edukatele võistlustele moodustus meist veelgi kokkuhoidvam kollektiiv.


Esimesed mängud Eesti karikavõistlustel olid küll rasked, sest kokkumängu ei olnud veel piisavalt harjutatud, kuid ühele lainele saamine muutus järjest kergemaks. B-klassile sattusid tsooniturniiril vastu väga tugevad võistkonnad ja me jäime suhteliselt tagasihoidlikusse finaalgruppi, aga juba järgmisel võistlusel tegime väga head mängud ja saime võimaluse mängida juba tugevamas finaalis. C-klassis läks meie arvates väga hästi: jäime II finaalgruppi, mille ka võitsime ja järgmisel võistlusel on võimalus pääseda I finaali.

Kuna võistkondi oli enne kaks, siis on meil nüüd ka kaks treenerit, Tiiu Õunap ja Aarne Neimann. Võistlustel annab üks neist meile näpunäiteid ja juhendab. Teine treener peab statistikat, mis tuleb hiljem kasuks, et valida mängu strateegiat. Treenerid on igati toetavad, aga nad oskavad õigel ajal ka kõvemat häält teha, et me platsil magama ei jääks. Paljudele meeldib võrkpalli juures just võistluspinge, aga on ka neid, kes eelistavad trennis omadega koos mängida ja tehnikat arendada. Kõige rohkem ootame neid võistlusi, mis kestavad mitu päeva, sest siis saame tüdrukutega rohkem koos olla, juttu ajada ja naerda.

Võistlused arendavad küll meie füüsilisi võimeid, aga need on väga kurnavad ka vaimsele tervisele. Mängud ei ole alati kerged ega lühikesed. Päeva lõpuks oleme tavaliselt omadega täiesti läbi. Sel juhul aitab alati üks jäätis.

Jõgeva/Torma võistkonna nimel Kristin Pütsepp ja Kairin Tammel

blog comments powered by Disqus