Tiit Pütsepp elab perega Voorel kahekorruselises korterelamus, kus paikneb ka kohalik arstipunkt. Üleeile tema juures asja uurimas käies meil kuldnokki oma silmaga näha ei õnnestunud: õhtupoolikul kella 15 paiku ehk pool tundi enne meie saabumist olid nad ära lennanud. Teisalt: ega meie nappidest ornitoloogia-alastest teadmistest oleks piisanudki, et öelda, kas tegemist on kuldnokkadega või mitte.

“Olen lapsest saati ornitoloogiahuviline olnud, nii et ma ei usu, et ma eksin ja näiteks musträstaid kuldnokkadeks pean,” arvas Tiit Pütsepp ise. “Musträstaste siin talvitumine on täitsa tavaline, kuldnokkade kohta ma sama pole kuulnud.”

Tiit Pütsepp nägi kuldnokki oma akna taga esimest korda 1. jaanuaril. Mõned naabrid olevat neid näinud paar päeva varemgi.

“Arvatavasti said nad varem oma käe peal hakkama. Nüüd, mil talv rohkem talve nägu läks, tulid nad inimestelt abi otsima,” arvas Pütsepp. “Kui ilm möödunud nädala lõpupoole päris pakaseliseks läks, arvasin, et nüüd on kuldnokkadel ots peal, aga senini on nad igal hommikul kella poole üheksa paiku platsis olnud. Jooksevad lume peal ringi, istuvad puuoksal ja soojendavad teineteist ning käivad toidumajakeses söömas. Söövad saia ja kaerahelbeid, mida teistelegi lindudele välja paneme. Kooritud päevalilleseemneid panime ka, aga nende peale lendasid kohale puukoristajad ja ajasid teised linnud söögimajast minema. Puukoristajad on kõige pikema nokaga ja teised linnud kardavad neid.”

iii

Peeti uusaastanaljaks

iii

Tihastele mõeldud rasvapallid said Pütsepa sõnul kohalikust poest kahjuks otsa ja Jõgevalt pole tal aega neid toomas käia olnud. Janu kustutavad kuldnokad tema sõnul lund süües. Seda olevat eriti vahva vaadata. Samuti seda, kuidas puuoksal seisvad kuldnokad vahepeal ühe jala üles tõstavad, et seda soojendada.

Akna taha ilmunud haruldastest talvekülalistest teatas Tiit Pütsepp kohe 1. jaanuaril ka Õhtulehele. Sealt temaga kontakti ei võetud.

“Mine tea, võib-olla arvati, et olen kõvasti uusaastat tähistanud ja pole veel kaineks saanud,” ütles linnuhuviline muiates.

Voore kuldnokajuhtumit palusime kommenteerida Eesti Ornitoloogiaühingu liikmel Riho Kinksil.

“Kuldnokad on Eestis klassikalised rändlinnud, kes talveks meilt soojemasse kliimasse lendavad ja kevadekuulutajatena korraga tagasi saabuvad,” ütles Kinks. “Siiski kohatakse igal talvel siin ka talvituvaid kuldnokki, enamasti küll üskikute isendite või väikeste salkadena nagu Voorel.”

Enamik rändlinde lendavad Kinksi sõnul meilt ära mitte sellepärast, et neil külm hakkab, vaid sellepärast, et nad siin enam toitu ei leia. Seetõttu kohatakse meil talvel kuldnokki enamasti Lääne-Eestis, saartel või rannikualadel: kliima on seal pehmem ja lumikate õhem või suisa olematu ning tänu sellele leiavad linnud seal rohkem süüa. Sisemaal on talvituvad kuldnokad haruldasem nähtus. Siin võib neid kohata asulates, kus võimalik leida midagi söödavat toidumajadest, viljaaedadest, komposti- ja prügihunnikutest ning mujalt.

Väljavaated kesised

“Eesti keskmise talve korral enamik siia talvituma jäävaid rändlinde kevadet ilmselt ei näe, kuid täpsemad andmed selle kohta siiski puuduvad,” ütles Riho Kinks. “Suuremad parved liiguvad olude halvenedes arvatavasti lõuna poole.”

Et eelmisel aastal oli pikk ja soe sügis, võis väga paljusid rändlinde Kinksi sõnul meil kohata veel detsembrikuuski. Näiteks Tartu lähistel oli detsembri algul veel paigal 380-pealine haneparv. Üskikuid hanesid ja paljusid teisi rändlinde, sealhulgas kuldnokki, kohatakse Eesti lääneosas ja rannikualadel aga praegugi suhteliselt palju. Detsembri keskel vaadeldud näiteks Hiiumaal viiesaja- ja tuhandepealist kuldnokaparve ning kohtamisteateid on tulnud ka sisemaalt.

“Meil talvituvaid kuldnokki aidata pole eriti võimalik, kuna nende toiduobjekte on ka inimesel talvel raske leida,” ütles Riho Kinks. “Paksu lume ja külmaga peaksid kuldnokad saama kogu oma toidu inimese käest, aga kõike, mida ta vajab, pole inimesel talle anda. Näiteks tihastele, kes kogu aeg meil talvituvad, on inimese pakutav ka kõige kehvematel aegadel vaid lisatoit, põhitoidu suudavad nad ise hankida.”

Seega ei pruugi Tiit Pütsepa ja tema naabrite haruldaste talvekülaliste väljavaated kevadeni vastu pidada kõige roosilisemad olla. Aga elevust meie halli talve on nad toonud ometigi.

RIINA MÄGI