Jaan oli tegelikult suureks kasvanud, aga ega isa seda hästi uskunud ja ega eriti viimagi kippunud. Saab poiss veel surma, kes siis põldu künnab. Aga ta teadis, et muidu jookseb Jaan lihtsalt kodunt ära ja läheb ikka. Ta ei saa teisiti. Aasta Treffneris käidud (selleks sai pool viljavarudest müüdud), klassivennad ootavad. Reaalkooli poisid Tallinnast pidid kõrval olema. Ja mitu koduküla meestki juba sinna jõudnud.
Aeg oli küpsenud selliseks, nagu isa oli ammu unes näinud. Kuid ega ta seda varem kellelegi peale naabri Juhani suurt rääkida riskinud.
Vastakad värvid
Võit Võnnu all tuli, oma riik tuli. Ja poiss, kurat, tuli elusana koju. Jalast haavatuna, veidi lonkas, ent asunikutalu ikkagi sai. Naise kah, ja tubli naise. Neli last tegid ära.
Aga siis nad hakkasid varastama. Ei, mitte nemad, ikka seal tikuvabrikus või Toompeal, või kes seda täpselt mäletab. Just nagu nüüdki. Isegi oma riiki. Poisid, no mis poisid enam, juba sõjas käinud noored mehed arutasid seda asja ega saanud sotti. Võidupüha ja Võnnu värvid hakkasid silme ees virvendama. Nimed marmortahvlilt kohustasid. Tegid vapside liikumise, võitsid rahva poolehoiu? kuni kaotasid neile mõistmatuks jäänud poliitilise mängurluse malepartii.
Sinimustvalge oli ja jäi. Ja jääbki. Eks seletage neile, kes aru ei saa.
Kuid punane, see punane varitses valusalt kuklas ja kõrvetas.
Vabadussõja ajal polnud veel verevärvi lipud kõigi jaoks üksnes kommunistliku kuriloogika sümbolid, see tuli alles hiljem. Paljudele oli punane pigem vastuhaku ja vabaduse värv. 1905 tiksus mälus. Aga võitlust tähendas see ikkagi ? punased ja valged, head ja pahad nagu halvas Ameerika filmis. Vahel vennadki vastakuti. Kuid sotsialismuse üle oldi siiski juba gümnaasiumi algastmes vaieldud kaugelt põhjalikumalt, kui praegu viitsimist jagub.
Maareform, mis põlistas elu Eestis, oli Vabadussõja lubadus ja laen, mis ausalt täideti ning tagasi maksti. Mõnele rohkem, mõnele vähem. Riik kosus, talud tõusid, lipud lehvisid. Koos kõnede kõmina, mõnede mõmina ja? ometi, ometi, sellesse ilma üha rohkem sündinud vabade eesti lastega.
See teleseriaalist tuttav Wickmani poiste põlvkond, kes aastal 1939 gümnaasiumi lõpetasid (tervitus tänastele lõpetajatele!), sai tegelikult kõige rängemini reedetud. Kuid enamik neist võitles edasi. Soomes ja Sinimägedes ja Siberis, metsas ja merede taga. Kõige rohkem ikkagi siinsamas ? kodus. Kuid hoidsid ometi ehteestilikult nii oma surmatrotsivate salasidemete kui vereväärikuse kaudu meie elulootuse alles.
Eks Jaani poeg Jaan (neljast lapsest kolm jäid ju ellu) ise pidas pärast suuri sõdu jätkuvalt jaanipäeva ja jõi ennast pühade puhul täis. Oli ka põhjust. Vanem vend oli T?ehhi põrgusse jäänud. Noorem oli hakkajam, kasvatas kurke ja ehitas kolhoosist virutatud tellistest linnaserva individuaali. Aga õde sai sellise mehe, kes oli nii parteikomitees, Ülemnõukogus kui Riigikogus, vot see oskas elada. Kui jaanipäeval kokku saadi, lauldi ja räägiti kõigest. Riidu enam ei mindud.
Kuis edasi kulgeb
Jaanil oli jälle janu. Nii ilust kui valust, mida ta enda ümber nägi.
Kuni pilt muutuski heledamaks.
Kusagilt tulid nagu unenäos välja vana Jaani lapselapsed, üks neist oli Jaanika, ja nemad enam mõttetusi kaasa ei mänginud. Pioneerirätt sai pilgates ära põletatud. Ülikool lõpetatud. Kuni kukkuski kokku see armetu sovetiriigike oma sihitu silmakirjalikkuse, raukadest riigijuhtide ja raketibaasidega. Paras. Aga teisiti olnukski loodusseaduste vastane.
Kas Jaanika poeg Jan-Eric, kes praegu sama vana kui vaarisa Vabadussõtta minnes, peakski sellest kõigest aru saama? Või ikka võiks? Tegelikult selle jutu kõige suurem üllatus: saab, sõbrad, saab, ja ootamatult hästi! Veri tunneb.
Üks idee siis selle võidu värvi subjektiivse saaga lõpuks ka: ehk just sel teemal võiksid abituriendid kirjutada lõpuklassis ühe kirjandi. Mitte ?vastavalt euronormidele ja poliitilisele korrektsusele?, vaid täpselt nii, nagu süda ütleb. See oleks palju parem sotsioloogiline pilt tänasest tegelikkusest ja hoiakutest kui tavapärased turu-uuringud poliitikute reitingutest või millest iganes. See näitaks aimamisi, kuis meil Eestis elu edasi kulgema hakkab.
Olgu nii või naa. Elame veel.
Võidupüha! Jaanipäeva!
JÜRI LEESMENT
