|
|
Möödunud laupäeval avati Visusti külas Turve talus mälestuskivi ühiskonnategelasele ja Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse ministrile Johannes Sikkarile. |
Mälestusmärke nimekatele riigitegelastele on Eestis tänavu, vabariigi 90. sünnipäeva aastal püstitatud mitmele poole. Johannes Sikkarile püstitati mälestuskivi kodanikualgatuse korras ja Palamuse vallavalitsuse kaasabil. Mälestuskivi avamine oli rahvarohke ja pidulik. Kohal viibisid maavanem Aivar Kokk, vallavanem Urmas Astel, Kaitseliidu ja Naiskodukaitse arvukas esindus ning Johannes Sikkari sugulased. Pidulikkust lisas Kaitseliidu Jõgeva maleva ja Torma valla puhkpilliorkestri musitseerimine.
“Minu silmis on Johannes Sikkarile mälestuskivi püstitamine positiivne sündmus kahest aspektist vaadatuna,” ütles vallavanem Urmas Astel. “Meeldiv on see, et algatus tuli tõepoolest rahva hulgast: ettevõtmise eestvedajaks oli kodu-uurija Helma Kaeval. Teisalt aitab mälestuskivi püstitamine teadvustada, et meie vallas on elanud selline väärikas riigitegelane nagu Johannes Sikkar.”</p>
Hea meel oli mälestuskivi paigaldamise üle mõistagi ka Johannes Sikkari Rootsis elaval tütrel Aime Walteril, kelle omanduses Turve talu praegu on ja kes mitu korda aastas ka koos abikaasa Henroga Visustis viibib.
“Mõtlesime kaua, kuhu mälestuskivi panna, aga lõpuks leidsime minu meelest väga sobiva koha. Tulevikus katsume ka kivi ümbritseva muruplatsi natuke tasasemaks saada,” ütles Aime Walter.
Kui temale on Turve talu kallis kui sünnikodu, siis Johannes Sikkar (15. oktoober 1897-22. august 1960) oli sündinud hoopis Saadjärve vallas Kõnnu-Mäeotsa talus. Turve talu sai ta teenete eest Vabadussõjas, kus ta oli soomusrongi ohvitser.
Poliitik ja talunik
Poliitilist tegevust alustas Johannes Sikkar 1922. aastal Tartumaa asunike esinduses. 1923. aastal valiti ta Tartu maanõukogu ja maavalitsuse liikmeks. Aastatel 1926-1937 kuulus ta Riigikogu III, IV ja V koosseisu. Lisaks sellele oli ta 1928-1936 Tapa eksporttapamaja juhataja, 1930-1936 Piimaühingute Liidu esimees ning töötas muudel vastutavatel ametikohtadel.
Kõige selle kõrvalt jõudis ta siiski pidada ka Turve talu, mille eluhoone valmis 1925. aastal. Selle silmapaistva ehitise foto kaunistab Heiki Pärdi raamatu “Eesti taluhäärberid” 2005. aastal ilmunud esimese osa kaant. Kahjuks pole hoone välisilme praegu enam endine: fassaadi ilmestanud rõdu ja selle tugisambad on hävinud. Eesti Rahva Muuseumi ja sealtkaudu raamatukaanele sattus Turve häärberi foto Helma Kaevali vahendusel.
Kuigi otseseks tootmisjuhiks Turve talus oli palgaline eestööline, viis ta Aime Walteri sõnul siiski eelkõige ellu Johannes Sikkari ideid.
“Tänu isa uuendusmeelsusele kasvatati Turve põldudel mitmeid selliseid kultuure, mis keskmises Eesti talus päris tavalised polnud,” ütles Aime Walter. “Näiteks kasvatati meil heinaseemet, samuti hernest, kapsast ja suhkrupeeti. Mäletan, kuidas nii mõnigi külamees isalt põllumajandusasjus nõu küsimas käis ning kuidas nad siis verandal istudes ja kohvi juues aru pidasid.”
1944. aastal lahkus Johannes Sikkar koos perega Rootsi. Selles, et paguluses suudeti kindlustada Eesti Vabariigi põhiseaduslike organite järjepidevus, oli suur panus ka Sikkaril: 1953. aastast kuni surmani oli ta ametis Eesti eksiilvalitsuse peaministri asetäitja ja siseministrina. Urn tema põrmuga on maetud Högalidi kirikusse Stockholmis.
Ajas asju omaette
“Rootsis ajas isa oma riigiasju üsna omaette, meie ei teadnud neist suurt midagi ja ega isa meile neist suurt rääkida tahtnudki,” ütles Aime Walter. “Et isa suri ka suhteliselt ootamatult, olles vaid 62-aastane, jäidki paljud olulised küsimused talle esitamata. Tagantjärele on sellest muidugi kahju.”
Nõukogude ajal elas Turve talu häärberis igasugust rahvast, kelle hulgas olid paraku ülekaalus peremehetunde ja ilumeeleta inimesed.
“Kui 1977. aastal üle pikkade aastakümnete esimest korda Eestis käisime, siis me Turvele ei pääsenudki,” meenutas Aime Walter. “Saime küll loa ettenähtud korras tellitud auto ja juhiga Tallinnast Piibe maanteed mööda Tartusse sõita, aga kui tahtsime teha planeerimata kõrvalepõike Visustisse, seisid Pikkjärvel Ausi teeristis vastas kahtlased mustad autod ning juht ei riskinud siiapoole sõita. Tabiverest juurest pöörasime aga ikkagi Visusti poole tagasi ning sõitsime Turvelt mööda Visusti mõisani ja siis jälle Tabivere poole tagasi. Autot peatada ja maha tulla me ei julenud, vaatasime oma kodu ainult kaugelt.”
Kui Aime Walter Turve talu 1990. aastate keskel tagasi sai, küsis tema tütar räämas ja tükati isegi põlenud hoonet vaadates: “Ema, oled sa ikka kindel, et sellest midagi saab?” Nüüd on aga hoone jälle elamiskõlblik ning kujunenud Aime Walteri ja tema Ameerikas elava venna Johan Sikkari perele kohaks, kus käia oma “akusid laadimas” ja juuri tunnetamas.
“Nii minu kui ka venna lapsed ja lapselapsed räägivad enamasti eesti keelt ja venna peres on ka Sikkari nime edasikandjaid päris hulganisti,” ütles Aime Walter. “Mul on hea meel, et ka meie noorem põlvkond Turvet kalliks peab. Siin käies saavad nad kogeda, mis tunne on olla maal, kus kõik ümberringi eesti keelt räägivad.”
Suurem seltskond Johannes Sikkari noori järeltulijaid saabub Turvele ilmselt pärast tuleva-aastast üldlaulupidu, kus mõned riigimehe lapselapsed Stockholmi Eesti Kooli koori koosseisus laulavad.
RIINA MÄGI
“Rootsis ajas isa oma riigiasju üsna omaette, meie ei teadnud neist suurt midagi ja ega isa meile neist suurt rääkida tahtnudki,” ütles Aime Walter. “Et isa suri ka suhteliselt ootamatult, olles vaid 62-aastane, jäidki paljud olulised küsimused talle esitamata. Tagantjärele on sellest muidugi kahju.”
Nõukogude ajal elas Turve talu häärberis igasugust rahvast, kelle hulgas olid paraku ülekaalus peremehetunde ja ilumeeleta inimesed.
“Kui 1977. aastal üle pikkade aastakümnete esimest korda Eestis käisime, siis me Turvele ei pääsenudki,” meenutas Aime Walter. “Saime küll loa ettenähtud korras tellitud auto ja juhiga Tallinnast Piibe maanteed mööda Tartusse sõita, aga kui tahtsime teha planeerimata kõrvalepõike Visustisse, seisid Pikkjärvel Ausi teeristis vastas kahtlased mustad autod ning juht ei riskinud siiapoole sõita. Tabiverest juurest pöörasime aga ikkagi Visusti poole tagasi ning sõitsime Turvelt mööda Visusti mõisani ja siis jälle Tabivere poole tagasi. Autot peatada ja maha tulla me ei julenud, vaatasime oma kodu ainult kaugelt.”
Kui Aime Walter Turve talu 1990. aastate keskel tagasi sai, küsis tema tütar räämas ja tükati isegi põlenud hoonet vaadates: “Ema, oled sa ikka kindel, et sellest midagi saab?” Nüüd on aga hoone jälle elamiskõlblik ning kujunenud Aime Walteri ja tema Ameerikas elava venna Johan Sikkari perele kohaks, kus käia oma “akusid laadimas” ja juuri tunnetamas.
“Nii minu kui ka venna lapsed ja lapselapsed räägivad enamasti eesti keelt ja venna peres on ka Sikkari nime edasikandjaid päris hulganisti,” ütles Aime Walter. “Mul on hea meel, et ka meie noorem põlvkond Turvet kalliks peab. Siin käies saavad nad kogeda, mis tunne on olla maal, kus kõik ümberringi eesti keelt räägivad.”
Suurem seltskond Johannes Sikkari noori järeltulijaid saabub Turvele ilmselt pärast tuleva-aastast üldlaulupidu, kus mõned riigimehe lapselapsed Stockholmi Eesti Kooli koori koosseisus laulavad.
RIINA MÄGI
