Sellest kui väga ta pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist Tartumaal Erumäe kolhoosis agronoomina töötades Jõgevale tulla tahtis, on ta kirjutanud oma aasta tagasi ilmunud mälestusteraamatus ja seda meenutas ta ka eile.

“Mõtlesin, et kui saaks siia esialgu kasvõi tänavapühkijaks. Et küll ma siis ennast pikapeale agronoomiks ja hiljem juba teaduriks välja võitleksin,” meenutas Hans Küüts.

Saatus oli aga tema vastu armuline: 1958. aastal sai ta kirja, milles toonane direktor August Kalman teda Jõgeva Sordiaretusjaama tööle kutsus ja sugugi mitte tänavapühkijaks, vaid kohe odraaretajaks. Tööle vormistati ta sama aasta 20. detsembril ehk täpselt oma 26. sünnipäeval.

Ikka rivis

Viiekümnest tööaastast pooled (1973-1998) istus Hans Küüts instituudi direktori toolil, nii et tänase sordiaretuse instituudi nägu on paljus just tema kujundatud.

“Hans Küütsi direktoriks oleku ajal on rajatud suurem osa instituudi praegusi hooneid, soetatud suurem osa praegusest masinapargist ning tööle võetud suurem osa praegustest teaduritest,” ütles viimased kümme aastat instituudi direktori ametit pidanud Mati Koppel. “Tema poolt paika pandud põhisuundadest juhindub instituut oma töös ka praegu ning tänu tema avatud suhtlemisviisile tekkinud rahvusvahelised kontaktid toidavad meie teadustööd ka täna. Talle on alati omased olnud julged visioonid ja lai haare. Ning asju üksnes rohujuure tasandilt vaadates ei saagi teadusasutust juhtida.”

iii

Ikka rivis

iii

Viiekümne aasta jooksul on Hans Küüts koos kolleegidega aretanud kaheksateist sorti: üheksa odra-, kuus kaera- ja kolm suvinisusorti. Mati Koppel juhtis tähelepanu kahele asjaolule: sellele, et suurem “sordisadu” algas siis, kui Hans Küüts oli juba paarkümmend aastat sordiaretuses tegev olnud, ning sellele, et ainuüksi viimase aastaga on tema sortide nimistusse lisandunud veel kolm ühikut.

“See näitab sordiaretuse kui teaduse iseloomu: tulemused ei tule kiiresti, ent see-eest on selles teaduses võimalik tegija olla väga pikka aega,” ütles Mati Koppel.

Vaatamata täna täituvale 76 eluaastale on Hans Küüts endiselt instituudis tööl: 0,4 kohaga vanemteadurina. 

“Minu põhitöö on küll juba tehtud, aga tahan ikka veel oma odraaretajast tütrele Ülle Tammele abiks olla — eelkõige eliittaimede valmisel,” ütles Hans Küüts. “Mulle see raske töö meeldib. Selle juures tunned end küll kõige suurema praagitegijana, sest 99,99 protsenti taimedest viskad ju kõrvale ja ainult 0,01 jätad alles. Pealegi ripub kogu aeg pea kohal oht, et viskad koos vanniveega ka lapse välja. Aga sellele vaatamata meeldib mulle kell viis hommikul põllule taimi valima minna — siis, kui õhk lausa heliseb.”

Hans Küütsi sõnul on viiekümne aasta jooksul Jõgeva alevikus ja sordiaretuse instituudis väga palju muutunud, aga mõned asjad ka muutumatuks jäänud.

“See, mis pole muutunud, on instituudi teadurite ja teiste töötegijate tööarmastus, ausus, sõbralikkus ja abivalmidus,” ütles Hans Küüts. “Eks ole siin majaski tülisid olnud, aga need on kestnud kasinasti kümme minutit, siis räägitakse jälle normaalset juttu edasi.”

Täie põlemisega

Selles, et sordiaretuse instituudis sõbralik ning üksteist arvestav ja austav õhkkond on valitsenud, on samuti suured teened Hans Küütsil.

“Hans on heasüdamlik ja helde inimene,” ütles akadeemiku endine kolleeg ja kauaaegne kalastuskaaslane Lembit Simmulmann. “Ta on haruldaselt särav, aga mõnes mõttes ka vastuoluline isiksus. Tal on võime oma säravate silmade ja innuka jutuga kõiki nakatada: tema järel oleks mindud ükskõik kuhu ja ükskõik mida tegema. Tohutu töövõimega oli ta ka. Mäletan, kuidas ta ükskord välismaareisilt naastes õhtu eeli Tallinnast autoga Jõgevale kihutas ja veel selsamal õhtul võis teda näha ühiskondliku liiklusinspektorina Õuna ristis autosid kontrollimas.

Kui Hans midagi teeb, siis täie põlemisega.”

Täie põlemisega on ta teinud ka sordiaretaja tööd ning jõudnud välja akadeemiku tiitlini. Enamik akadeemikuid elab teatavasti Tallinnas ja Tartus.

“Jõgeva on siis nagu kolmnurga tipp,” ütles Hans Küüts ise naljatamisi.

Oma raamatuks saanud mälestused lõpetas Hans Küüts oma tütretütre Teele luuletusega “Rõõmu maa”. Selle esimesed salmid kõlavad nii:

“Ma tahaksin leida üht muinasjutumaad,

kus oleksid metsad, järved, ojad, laaned ja sood.

Seal võiksid olla haldjad ja inglid

just nagu sünnipäevakringlil.

See maa võiks olla avastamata

ning kõik võiks olla lavastamata.

Seal võiks täituda mu soovid

Ja hästi võiks välja tulla, mida iganes proovid.”

Hans Küütsil on Jõgeva Sordiaretuse Instituudis tõesti kõik hästi välja tulnud, mida ta on proovinud. Küllap ongi ta siis viiskümmend aastat toimetanud oma rõõmumaal.

RIINA MÄGI