Värsket pilku on tunda nii motiivide valikus kui ka nende eksponeerimisviisis. Kes tuleks näiteks selle peale, et “portreteerida” üht vana puukemmergut? Aive Peil on seda teinud. Kusjuures nii, et niigi ukseta kemmergu on ta lisaks sellele ka tagaseinast ilma jätnud. Ehitise funktsionaalsus on sel moel ehk vähenenud, aga see-eest on tohutult avardunud perspektiiv…
Ka Nurme pood pole iseenesest mingi vaatamisväärsus, ent Eva Järvel oli selle pildile jäädvustamiseks omapärane põhjus: koos kursuseõe Kristina Aasaga käivad nad sealt nimelt kolmapäeviti “Komeedi” komme ostmas. Süüakse neid üksnes kindlates paikades, mida nimetatakse komeedialadeks. Poepildi mõistatuslik allkiri “KA” tähendabki komeediala.
Martin Miller valis küll üsna traditsioonilise kujutamisobjekti ? Põltsamaa lossi?, ent otsustas seda kujutada õhust. Et pilt tundus tühjavõitu, otsustas ta lisada sellele midagi olemuslikult Põltsamaa juurde kuuluvat. Ja siis tulid talle meelde sinikaelpardid, kes end kuningalinna täieõiguslikeks kodanikeks peavad. Nüüd lendavadki Martini pildil üle lossi kaks parti ning värviliste pintslitõmmetega on markeeritud nende lennuhoogki.
Olematu uisupark
Kui Kristina Aasa pildid armsast linnaäärsest puumajast ning suplevast väikevennast ja tolle sõbrast kannavad väga helget meeleolu, siis Mihkel Reha näitusetöödel on selge sotsiaalkriitiline kallak. “Unistus olematust skatepark’ist” kujutab näiteks tulejutina läbi Põltsamaa linna tuiskavat rulasõitjat. Ja rulaga sõita pole Põltsamaal tõesti kusagil. Pildil “Noorteõhtu” sodivad noored lauluisa Karl August Hermanni mälestusmärki (seda tulevat aeg-ajalt ka tegelikkuses ette!) ning keerulise nimega sürrealistlikul maalil “Linnaparmu seedekulgla/ Kirikuõpetaja unelm hõljuvatest pleksiklaasist makaronidest” otsustavad kaks paralleelselt kulgevat sillakäsipuud ühtäkki suunda muuta: üks neist tuhiseb taeva poole ja keerdub ümber kirikutorni, teine ühineb joodiku seedekulglaga.
“Selle pildiga tahtsin illustreerida noore põltsamaalase äärmuslikke arenguvõimalusi,” ütles Mihkel. “Kes väga tahab ja püüab, võib vägagi kõrgele jõuda, kes laseb asjadel isevoolu teed minna, võib maanduda asotsiaalide hulka.”
Tasapinnaliste taieste hulgas on näitusel ka üks installatsioon: Aive Peili “Aprillikuu hommikud”. Aive pani nimelt aprillis igal hommikul eriilmeliste paberitükkide (märkmepaberi, kalendrilehe, ajalehetüki, pabertaskuräti jne) peale kirja selle, mida ta hommikusöögiks sõi ja mida selga pani ning lisas päeva jooksul viite mingile seda päeva iseloomustanud sündmusele nagu Rooma paavsti surm, abiturientide lõpukirjand või Teini ja Aru laamendamine baaris. Omapärase mosaiikpäeviku riputas Aive üles enda meisterdatud traatpuuri, mis meenutab natuke valimiskabiini ning mille uksel seisab kutsuv kiri: “Astu läbi!”.
Kunstikooli tagasi
Kodulinna Põltsamaa kohta ütlesid viis viienda kursuse kunstiõppurit kui ühest suust, et see on väga ilus ja armas roheline linn, ent noortel on siin tegevust vähevõitu. Kristina lisas siiski veel, et kui ta suvel pikemalt Tallinna-vanaemade juures on olnud, tunneb ta Põltsamaa vaikusest ja rahust tõelist rõõmu ja hingekosutust.
Kui üldises mõttes tuleb noorte kesised vaba aja veetmise võimalused puuduseks kvalifitseerida, siis kunstikool on sellest asjaolust isegi kasu lõiganud: kaheksast noorest, kes möödunud aastal kunstikooli esimese lennuna lõpetasid, tuli viis nimelt sügisel kunstikooli tagasi. Just nimelt sellepärast, et midagi targemat nad oma vaba ajaga peale ei osanud hakata ning et kunstikoolis käimine oli muutunud meeldivaks ja heas seltskonnas viibimist võimaldavaks harjumuseks.
Nii saigi nelja-aastase õppekavaga kunstikool endale ka viienda kursuse. Et neil õppekavaga piiritletud tegevust enam ette nähtud pole, võivad nad teha enam-vähem seda, mida ise tahavad. Kevadel võtsid nad kodulinnas ette ühise pildistamistuuri ning paari järgneva kuu jooksul vormistasid südamelähedasemad motiivid õlimaalitehnikas näitusetöödeks. Kogu projekti juhendajaks oli õpetaja Kaire Nurk.
Allakirjutanu arvates peegeldab näitus noorte autrorite (kõik viis lõpetasid üldhariduskoolis alles kümnenda klassi!) heade käeliste oskuste kõrval ka nende iseseisvat mõtlemist. Kes noorte omapäraseid kodulinna-visioone näha tahab, astugu kultuurikeskuse galeriist enne juulikuu lõppu läbi.
RIINA MÄGI
