Juba homme kuulutatakse Eesti külmalinnas Jõgeval välja üleriigiline jõulurahu. Seda juba 13. korda ja tore oleks, kui vähemalt seda traditsiooni hoitaks siin ka edaspidi.
Võiks ju küsida, millest eelpool nimetatud kartus. Aga eks ikka sellepärast, et Jõgeva valitsejad mõned aastad tagasi otsustasid loobuda Jõgeva kui külmalinna kuvandi propageerimisest ja arendamisest. Maeti maha südant soojendanud ning tähelepanu külvanud jõuluvana kontori teema. Loobuti Jõgeva kui külmalinna üleriigilisest promomisest, mis kokkuvõttes tähendas tegelikult vahva Ilmaime suurprojektist loobumist.
Mitme eelnenu aasta raha ja töö visati sellega tuulde. Põhjuseks väidetavalt lihtsalt ekslik eelarvamus, et külm on midagi paha. Rääkimata siis veel tehisjää või jäähalli rajamisest koos 43,5 külmakraadi pakkuvast aastaringsest külmakambrist. Sest jää temaatika on valitsejaid veelgi enam hirmutanud.
Teemapark nimega Eesti
Õnneks on vastu pidanud jääpurika kasvatamise festival, aga see on ka eraalgatuslik ettevõtmine. Seepärast peabki ilmselt muretsema ka jõulurahu väljakuulutamise kodu tiitli pärast, sest äkki peetakse sedagi ühel hetkel mittesobivaks. Loodetavasti seda siiski ei juhtu ja kirikupeal on ka järgmisel aastal põhjust kolmandal advendil sammud Jõgevale seada.
Kuna aga homsest võtab maad juba jõulurahu, siis on tõesti kätte jõudnud viimane aeg jõulusalmide õppimisele. Sest järgnev nädal kujuneb jõulumeestele juba täiemahuliseks töönädalaks. Nii et kui keegi ootamatult uksele koputab, pole see kindlasti veel mõni Riigikokku kandideerija, vaid pigem siiski jõuluvana. Ja siis peavad salmid peas olema.
Salmidele lisaks on viimane aeg mõelda läbi ja panna paberile oma jõulusoovid. Igaühel on need omad ja erilised. Isiklikumad ja üldisemad. Kindlasti ei ole need kantud üldisest mentaliteedist, kus head ei mäletata ja halba ei unustata.
Kui rääkida soovidest üldisemalt, siis tahaks kindlasti, et Eesti kokkutõmbumine ümber Tallinna ei toimuks väga kiiresti. Praegune elukorralduslik poliitika pikas perspektiivis aga just seda kinnitab, et maakaardile jäävad kauges tulevikus Tallinn ja ülejäänud Eesti kui teemapark. Kuigi elu nõuab kiireid arenguid ja muutusi, võiksid mõned arengud ka aeglases tempos kulgeda. Näiteks viimati nimetatu.
Kas saame ajale vastu?
Meie viimatisel ärkamisajal, 1980ndate lõpul, ei jõudnud me kurja ära vanduda, mis moel võõra võim meil aastatega külasid tühjendas, koole sulges, inimesi linna meelitas. Siis taastasime omariikluse ja kõik tundus taas lilleline ja ilus. Tegelikult ongi ju meil hästi läinud, kuid kummaline, kuivõrd abitud oleme olnud tuleviku prognoosides. Õnneks mõne aastaga saime aru, et kümne lehma või kahe Belaruz traktoriga kaasaegset talu ei arenda. Aga regionaalne areng läks soovimatut rada.
Nüüd oleme sealmaal, et elanike arv kahaneb külades, omavalitsustes, maakondades ja linnades (v.a Tallinn) kindlas rütmis. Ei aita siin ussirohi, ei aidanud ka haldusreform. Selles viimases pole ka midagi üllatavat, sest reformi käigus tegeldi põhiliselt piiride ümberjaotamisega, mitte piirkondade võimekuse tõstmisega. Ilusad lubadused, mida valitsuse poolt palgatud eksperdid reformiga lubasid, on jäänudki soovunelmateks.
Nii olemegi olukorras, kus leidub isegi omavalitsus, kus kuues valla koolis on õpetajaid rohkem kui õpilasi. Sest lapsi pole, sest pole vanemaid, sest pole… ja nii edasi. Järjest sulgevad uksi pangakontorid, postkontorid, poed. Paljuski on see paratamatus, sest nii kulgeb elu igal pool, kus toimub areng. Tegelikult seisavad meil ees aga järjest valulisemad otsused ja valikud või jõuame tagasi ammustest aegadesse, kui külas oli kool, kus ühel õpetajal oli kaks õpilast.
Kas see kõik ongi Eesti nimega teemapark näiteks aastal 2118? Ei taha, kindlasti ei taha.
Siit tuleneb ka jõulusoov, et see nii ei läheks. Et me ise ei annaks kohapeal võimalusi midagi sulgeda või ära kaotada. Hoiaks igat oma inimest, kes meil siin elab. Teeksime selleks midagi ilusat. Õpiksime selgeks näiteks mõne jõulusalmi või ütleksime lähedasele ilusa jõulusoovi.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
