Kui võimud oleksid pronkssõduri üleviimise üritusse suhtunud tõsisemalt ja teinud piduliku ümbermatmise tseremoonia ning juba varakult teada andnud ametliku programmi, mille osaks oleks olnud näiteks presidendi kõne ja sõjaväeline saluut, siis oleks tänavarahutusi suure tõenäosusega välditud.
Viis aastat tagasi tehti seda varga kombel – öisel ajal ja salaja. Pronkssõduri teisaldamine võis olla küll ühe valitsuspartei poliitiline võit, mida annaks aga võrrelda ajalooliselt suure kaotuste hinnaga kuulsaks saanud nn Pyrrhose võiduga.
26. aprilli hommikul viis aastat tagasi ei ennustanud Tallinnas miski, et veel sama päeva õhtul ei ole võimalik kesklinna enam ära tunda. Kõik tundus siis veel nii rahulik ja harjumuspärane. Ei häirinud rahvast ka see, et keskpäevaks oli Tõnismäele püstitatud telk, mis varjas kogu haljasala ühes pronksmehega. Telki ümbritsevale aiale oli kinnitatud silt tekstiga: “Siin toimuvad Tõnismäe sõjahaudade arheoloogilised väljakaevamised ja tuvastamistööd”.
Monumendi teisaldamiseks juriidiline alus
Aasta tagasi 9. mail olid toimunud kokkupõrked võidupüha tähistavate sõjaveteranide ja vabariigimeelsete piketeerijate vahel. Seejärel tundus paljudele eestlastelegi mõistmatu, miks lubatakse pronksmehe juurde punalippudega koguneda, kui samal ajal eesti rahvuslippu kandvad mehed sealt politsei autoga ära viidi. Ja kui kaua peab eesti rahva üldsus taluma, et tema pealinna südames ilutseb üks okupatsiooniarmee mälestusmärke?
Jaanuaris oli riigikogu vastu võtnud sõjahaudade seaduse, mis lõi juriidilise aluse Tõnismäele maetud punaväelaste ümbermatmiseks kaitseväe kalmistule ja pronksmehe sinna viimiseks.
Seda seadust otsustas märtsikuistel parlamendivalimistel ära kasutada valitsev Reformierakond, võttes üheks oma valimiprogrammi lubaduseks pronksmehe äraviimise Tõnismäelt. Selle aktsiooni vahetu korraldamine jäi valimisjärgselt koalitsiooni kaitseminister Jaak Aaviksoo ülesandeks. Sellega oli pronkssõduri teisaldamisest saanud selgelt poliitiline aktsioon, mille täideviimiseks pidi ka politsei oma osa täitma. Aktiivne tegevus selleks algas juba 13 aprillil. Nii toodi Tallinna Põhja prefektuuri käsutuses olevatele politseijõududele lisaks veel Lõuna prefektuurist 300, Ida prefektuurist 235 ja Lääne prefektuurist 205 korrakaitsjat, kes läbisid Tallinnas ka kiirkorras massirahutuste väljaõppe. Oli ka kindaks määratud operatsiooni läbiviimise kindel x-kuupäev. Sellega oli ponksmehe äraviimise rong hakanud täiskäigul liikuma.
Nähtavasti loodeti, et suurte politseijõudude olemasolul õnnestub veel enne maipühi arheoloogiliste kaevamiste varjus pronkssõdur vaikselt ära viia ning sellega kaoks ka edaspidiste kogunemiste ja rahutuste põhjus- objekt Tõnismäel. Edaspidisest nähtub, et tookordse valitsuse juhid ei olnud võimelised tajuma ja hindama seda, mida siinsetele venelastele tähendab Teise maailmasõja lõpuga neile osaks saanud võidu tunnetamine.
Väited ja tegelikkus
Veel 26 aprilli õhtutunnil Eesti Televisioonile intervjuud andes kinnitas siseminister Jüri Pihl, et “olukord Tallinnas on kontrolli all”. Samal ajal võisid Kanal 2 vaatajad näha juba hoopis teist pilti: Tallinna tänavatel märatses vene keeles räuskav rahvamass, purustades vaateaknaid ja röövides poode. Kurjategijaid polnud seal takistamas ükski politseinik ega turvamees, sest väljas olevad politseinikud olid ametis Tõnismäe objekti kaitsmisega. Põhiline osa Tallinna toodud suurtest politseiüksustest viibis sel ajal tegevusetult majutamispaikades.
Jüri Pihl, jõudnud Põhja prefektuuri juhtimiskeskusse kunagise Kalevi kommivabriku ruumi, kuhu hakkasid kogunema ka teised kriisikomisjoni liikmed, võis nüüd seal monitoridest otsepildil jälgida kõike seda hävitusööd, mis jäi kesklinna turvakaamerate vaatevälja.
Hilineti otsustavate abinõude rakendamisega
Valitsuse esialgse plaani kohaselt pidi pronkssõduri äraviimine toimumagi ööl vastu 27. aprilli. Sotside vastuseisu tõttu valitsus seda kava ametlikult polnud kinnitanud ja seetõttu nihkus see kokkulepitud tähtpäev edasi. Nüüd aga muutunud olukorras otsustati see kohe käiku lasta ning hommikuks oligi pronksmees Tõnismäelt kadunud. Loodeti et see vähendab plahvatuslikest rahutustest tekkinud pinged. Kuid tegelikkuses need valitsuse sinisilmsed ootused ei täitunud.
Öö jooksul õnnestus politseijõududel südalinnas avalik kord taastada. Oli kinni peetud ligi tuhat korrarikkujat. Suuremate märatsejate pildid olid pandud teistele hoiatuseks välja internetti. Kuid alles kolmanda päevaga oli olukord kõikjal Eestis täielikult politsei kontrolli all, kuna korratused jätkusid veel järgneval ööl Tallinnas ja järgnevail päevil Ida-Virumaal.
Miks ei suudetud siiski rahutusi maha suruda juba eos Lasnamäel kui need alles algasid? Olid ju Tallinna koondatud küllalt suured – ligi kahe tuhande mehelised politseiüksused. On ju ka tuld kergem kustutada siis kui ta alles puhkeb. Tundub, et nii valitsus, politsei ega ka kapo ei oodanud sel õhtul rahutuste puhkemist. See magati lihtsalt maha, mistõttu hilineti ka otsustavate abinõude rakendamisega.
Juba rahutuste maha surumise algfaasis esines tõsiseid tõrkeid, Nii jäi politsei ilma Tallinna toodud vanglate veekahurist. See sõidutati küll Murrult Tallinna, kuid seda käivitada ei suudetud.
Transiidipiirangud ja kaupade boikottimine
Purustuste korvamiseks taotles riigilt hüvitist 335 eraisikut ja ettevõtet ning riigi reservist rahuldatigi nende nõudmisi ligi 1,6 miljoni euro ulatuses.
Kohtute näol on Eesti riik esitanud 66 pronksiöödel lõhkunud ja varastanud inimesele kokku ligi 135 000 euro eest kahjunõudeid, millest rahandusministeeriumi kontole on seniseks laekunud siiski vaid 12 928 eurot.
Kahju tekitasid nii riigiasutustele kui ka siin paiknevatele firmadele ka hilisemad Eestit tabanud küberrünnakud. Nii oli 10. mail Swedbanki internetipank kaks tundi ning 15. mail SEB internetipank umbes 1,5 tundi küberrünnakute tõttu rivist väljas.
Kuni praeguseni pole teada millist kahju Eestile tekitas Venemaa poolt kehtestatud hilisemad transiidipiirangud ja eesti kaupade boikoteerimine Venemaa turul. Poliitiliselt püüdis Venemaa aga kõigi oma võimalike propagandavahenditega ära kasutada aprillisündmusi eesti maine halvustamiseks. Kremlimeelse noorteorganisatsiooni Naši värbamisega Eesti saatkonna piiramisel rikuti juba aga jõhkralt selle rahvusvaheliselt tagatud diplomaatilist puutumatust. Tegelikult saavutas Venemaa oma propagandakampaaniaga hoopis vastupidise tulemuse: paljud välisesindused avaldasid hoopis Eestile toetust.
Aprillirahutustega seonduvalt kaotas Eesti siiski suuresti oma senise turvalise maa mainest, sest mitmed Tallinna südalinnas segipekstud ja paljaksröövitud kauplused olid kuulunud välisfirmadele.
Hinnata ei saa aga seda kahju, mida tõid aprillirahutused eesti rahvastiku omavahelistesse suhetesse. Parast kõike seda oli pikemat aega isegi raske rääkida venekeelse elanikkonna lõimumisest eesti ühiskonda.
i
ARVI LIIVA
