Kui rääkida Jõgeva linna parkidest, siis tulevad esmajoones meelde Piiri, kesklinna, Betti Alveri ja kultuurikeskuse park. Turu tänava äärsest pargist ei pruugi need jõgevalased, kellel sinnakanti asja pole olnud, midagi teada. Ümberkaudsete eramute elanikud on saanud selle roheala olemasolu üle aga juba kolmkümmend aastat rõõmu tunda.
1980. aastate esimesel poolel oli Turu ja Niine tänava vahel üks kole risustatud ala, kuhu oli aja jooksul kokku veetud mulda, liiva ja ehitusprahti.
“Olin tollal linna rahvasaadikute nõukogu heakorrakomisjoni aseesimees,” meenutas Maidu Anslan. “Tegime koos sama komisjoni juhi Rein Randojaga ettepaneku rajada sinna park ja linna täitevkomitee kiitis selle heaks.”
Selles, et Maidu Anslanile pargi rajamise mõte tuli, polnud midagi imelikku. Ta oli olnud aastaid noorteklubi Hekto aktiivne liige ja löönud kaasa selle presidendi Ants Paju ideest sündinud Põltsamaa Sõpruse pargi rajamisel. Liiatigi asus Maidu enda kodu tulevasest pargist kiviviske kaugusel. Mõistagi soovis ta siis selle koha peal isetekkelise prügila asemel näha mõnusat paika, kus täiskasvanud saaksid puhata ning lapsed joosta-mängida.
Enne, kui tulevasse parki puid istutama sai hakata, tuli sinna aegade jooksul veetud mulla- ja liivahunnikud laiali lükata ning maapind ära siluda. Buldooseritöö tegi ära Maidu naabrimees Jaan Hunt, kes oli tollal Maidu mäletamist mööda ametis Jõgeva EPTs. Jaan tegi ka ühe väikese künka, et lastel oleks talvel, kus kelgutada, ning pani paika ühe omapärase suure kivi. Künkale ja kivile andis hea fantaasiaga Maidu omalt poolt legendidega lisaväärtuse. Künka ristis ta kallistuste künkaks ja ütles, et kui keegi suudab kaaslase sinna üles meelitada, siis võib ta teda kallistada. Kivi pidi olema aga võlukivi: kui seda suudled, siis suudad kelle tahes ära võluda. Kui kivi kahe käega hõõruda, tuleb tervist ja õnne, ning see, mida mõttes soovisid, täitub.
Kakssada puud
Suurem osa puid istutati Turu tänava äärsesse parki 1985. ja 1986. aastal. Kummalgi aastal pandi mulda sadakond puud, mis pärinesid Luua puukoolist.
“Esimesel aastal andis puude ostuks raha leivakombinaat, teisel aastal metsamajand,” meenutas Maidu Anslan.
Istutustalgutel osalesid noorteklubi Hekto liikmed, ümberkaudsete majade elanikud ja looduskaitseseltsi liikmed. Leivakombinaadis töötavate sõjaveteranide kaasamine oli aga puhtalt n-ö taktikaline käik.
“Lootsime tagada sel viisil pargile pikema eluea,” ütles Maidu Anslan. “Kuulu järgi olid sellele alale, kuhu me pargi rajasime, kavandatud ridaelamud. Kutsusime veteranid appi, sest eeldasime, et ega nende istutatud puid keegi ikka julge maha võtta.”
Kas nüüd just tänu sellele taktikalisele käigule, aga ridaelamud kerkisid natuke eemale ja park on tänini alles. Lisaks talgukorras istutatud puudele kasvab seal mitmesuguseid pühenduspuid. Ants Paju istutas sinna näiteks oma pere auks kuuse, Maidu aga tamme, mille ta ise tõrust kasvatanud oli.
Parki istutades järgiti toona Luua haljastusgrupis töötanud Ene Ilvese nõuandeid. Tema soovitas eri liiki puid istutada viieste gruppidena, siis peavad nad paremini vastu. Kõigile puudele pole selles paigas siiski meeldinud. Näiteks pole musta kuuse salust enam midagi järele jäänud. Kanada kuused, nulud ja ebatsuugad tunnevad end seal aga päris hästi, paljud kodumaised puuliigid samuti.
Maidu Anslanil ja küllap paljudel teistelgi on Turu tänava pargist ja selle rajamisest rohkesti mälestusi. Ühel istutustalgul käis tema sõnul kohal näiteks Kesktelevisiooni võttegrupp. Istutajad andsid neile intervjuud, aga tol päeval puhus kõva tuul ja salvestise heli osutus praagiks, nii et eetrisse see materjal ei läinudki.
Omal ajal oli pargi ümbruses asuvates majades rohkesti lapsi, kellel oli pargist palju rõõmu. Talvel käidi pargis suusatamas ja kelgutamas. Alguses käisid ümberkaudsete majade elanikud ka parki niitmas. Praegu hooldab seda linnavalitsus.
Maidu Anslanil oli aastaid kombeks pargis volbrituld teha. Nüüd teeb ta seda ainult juhul, kui on volbriõhtul Eestis.
Noor park
Maidu oli omal ajal üle 25 aasta leivakombinaadi puidutsehhis mööblitisler, seejärel töötas mõnda aega ASis Valmeco. Nüüd on ta aga juba aastaid piiri taga ehitaja olnud: algul Soomes, nüüd Norras. Kodumaile tulles leiab ta ikka aega Turu tänava pargist läbi astuda. Ta usub, et puudelt on võimalik igasuguste hädade puhul abi saada. Tamm puhastab tema meelest näiteks organismi ja viib ära väsimuse.
“Pargi puud on juba päris suureks kasvanud ning annavad linlastele hapnikku ja eluväge,” sõnas Maidu Anslan. “Enda rajatud pargis hing puhkab ja saab rahu. Park liidab ka ümberkaudseid inimesi. Kui sa naabrit oma aeda kutsuda ei taha, siis võid temaga neutraalsel pinnal kokku saada ja suhelda.”
“Linna jaoks on oluline iga roheala,” ütles Jõgeva linnavalitsuse haljastusspetsialist Taivo Paeveer. “Päris pargi mõõdu annab meil tegelikult välja ainult Piiri park, teised on rohkem haljasalad. Aga ka need teenindavad teoreetiliselt umbes viiesaja meetri raadiuses elavaid inimesi. Nii et kui Turu tänava pargi asemel oleksid majad, oleks selle piirkonna inimeste elukvaliteet mõnevõrra kehvem.”
Ka Taivo Paeveer on kasvanud Turu tänava pargi “mõjuväljas” ning tal on mälestusi nii pargi avamisest kui ka seal mängimisest.
“Turu tänava park on suhteliselt noor park ja selle seisund on päris hea. Sealt on tulnud ja tuleb ka edaspidi mõningaid kuivanud puid eemaldada, ent midagi juurde istutada pole sinna praegu plaanis. Piisab pargi regulaarsest hooldusest,” sõnas Taivo Paeveer. “Mul on tegelikult natuke kahju, et ümberkaudsed elanikud on harjunud kevadel oma aedades tekkinud oksaprahi Turu tänava pargi lõkkeasemele tooma. Volbripäeval põletatakse see küll ära, aga selle ajani näeb park välja nagu prügimägi. Linna jäätmejaamas võetaks aga see praht tasuta vastu.”
RIINA MÄGI
