Sellele sõnumile olid rajatud kõik laulu-ja tantsupeoliste lootused, kes pidid lõuna paiku Tallinnas suure peo rongkäiku kogunema hakkama. Kell 11 oli tantsijatel kavas Kalevi staadionil veel üks etendus anda.
Allakirjutanu ja tema kaaslane alustasid optimistlikku teekonda Tallinna peole laupäeva hommikul ja maandusid rongilt tulles ühes vanalinna kohvikus, et veidi laussajulist ilma parandada.
Kell 11.30
Esimene kohv on joodud, ilm pole paranenud. Kohvik on külastajatest veel üsna tühi. Esimesest telefoniühendusest oma koori rahvaga selgub, et nad on veel Lasnamäe koolimajas ööbimiskohas, kuid asutavad varsti Hariduse tänavale tulema, kus meie maakonna kolonnidesse kogunemise paik.
Kell 12
Lasnamäelt helistatakse, et rongkäik jäävat ära, samuti ei toimu tantsupeo etendust, sest Kalevi staadionist on saanud suur tiik. Nõutu moment ? rongkäiguta pole ju poolt pidu! Kõne all on isegi kojusõit. Ei tahaks siiski nii kerget loobumisvõitu anda.
Kell 12.15
Telefonikõne tuttavalt neiult ühest Tartu koorist. Peolised plaanivat isetegevuslikku rongkäiku, õhus olevat tunda protestivaimu. Tekib lootus, et ?sõit ei jää seisma?. Telefonikõned ristlevad oma ja teiste kooride vahel, telefoni aku ilmutab esimesi tühjenemise tunnuseid.
Kell 13.
Kohvik on rahvarõivais inimestest tulvil. Uuritakse aknast ilma, arutatakse omavahel tegevusplaane ja vahetatakse infot. Võõraid ei ole ?Tallinnas on ju sellise peo ajal kõik rahvariietes inimesed omad, peaaegu sugulased. Üldine otsus on, et tuleb ikka marssima minna, sest nagu ütles papa Kiir oma põllumajandushuvilisele pojale: ?Nüüd, kui me oleme selle asjaga nii palju kahju kannatanud, ei või me seda mitte pooleli jätta.?
Kell 13.15
Läheme välja. Vihm pole lakanud, vaid kogub kohati uut hoogu. Ojad tänavatel on nii laiad, et üle hüpata ei õnnestu ja ega pole mõtet ka. Tunnikese veedame ajaloomuuseumis, sest seal on huvitav, soe ja kuiv.
Kella 14 paiku pladistame Hariduse tänava kanti ja leiame oma maakonna rahva sealtsamast Kaarli puiesteelt. Vahepeal on jõutud raadio kaudu kuulutada, et vabatahtlikele rongkäik toimub, kuid meie omi ei ole ega tule, sest info on nendeni liiga hilja jõudnud.
Rahvas on eufoorias, orkestrid mängivad, hüütakse vastastikku tervitusi. Tundub, et põhitegijad on tantsijad, kes olid aegsasti linnas, peoks riides ja väge täis. Aktiivselt külastatakse ka alkoholipoodi, sest kui ei ole surmatõbi, siis? teadagi! Antud oludes on see tõesti mõistlik tegu. Otsime endale kolonnis loogilist kohta ja kahetsema, et meil koori silti pole. Kui seal otsivalt ringi tuiskame, tervitatakse meidki: ?Elagu üksiküritajad!?
Kell 15 hakkabki rongkäik liikuma! Leiame, et meie kõike õigem koht tähestiku järgi on Põltsamaa naistantsurühma Uhka järel. Varsti on selge, et lõbusamat paika annab otsida. Naised, kelle kenad valged kleidid lausa nõretavad, lähevad enamuse teest tantsusammul, teevad pealtvaatajatele reveransse ja lõbustavad neid hüüdlausetega. Seda etendust jälgides kaovad vesised kilomeetrid märkamatult. Ümberringi näeb ainult naerul nägusid. Kuigi marssijaid on kokku vaid umbes 7000, pole pealvaatajate read põrmugi hõredamad kui ilusa ilmaga toimunud pidudel. Tuju on ülemeelik, kuigi ?vihma omad? ei lõpeta, vaid koguvad Kadrioru lähistel veel uut hoogu.
Tundub, et meie rahvast koondab kõige paremini ühe mütsi alla just eriline või raske olukord. Seekord tuli endale ja teistele tõestada, et me oleme ikkagi ?maatõugu? ja mingi lihtlabane vihm ettevõetut ei nurja.
Kell 16 jõuavad Jõgeva maakonna peolised lauluväljakule. Ajal, kui märjad rändurid kuuma suppi söövad, vaibub lõpuks ka vihm. Kella 19ks, kui lavale kogunetakse, paistab peaaegu päike. Ka teise kontserdipäeva peavad pilved ennast vaos, ähvardavad ainult. Aitäh Taevataadile sellegi eest!
KAIE NÕLVAK
