Majandusliku heaolu tagamise ja riigi jõukuse kasvatamise üheks oluliseks kaasteguriks on rahvusliku julgeoleku pidev tagamine ja kindlustamine. Meie seisukohalt on äärmiselt oluline eeskätt Euroopa Liidu ja NATO sisemise ühtsuse ja toimevõimekuse tugevdamine. Mitte keegi teine ei kaitse Euroopa demokraatlikku väärtusruumi paremini kui need kaks organisatsiooni.
Et siin tuleb meil veel koos partneritega väga tugevasti pingutada, näitavad kasvõi kõige värskemad arengud Prantsusmaa dessantlaeva Mistral võimalikul müügil NATOt oma suurimaks ohustajaks pidavale Venemaale.
NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni soovi suhete edendamiseks Moskvaga tuleb pidada kindlasti väga tähtsaks küsimuseks, kuid selles protsessis ei tohi allianss maksta lõivu iseenda ja oma liikmete julgeoleku arvelt. Seepärast on äärmiselt oluline NATO kollektiivkaitse põhimõtete ülerõhutamine alliansi uues strateegilises kontseptsioonis ning Balti riikide kaitseplaanide ajakohastamine.
Moodsas maailmas ei sõltu riikide julgeolek üksnes oskuses võimalikele usutava heidutusega sõjalistele ohtudele vastu seista, vaid ka võimes tagada globaalses inforuumis rahvuslikule julgeolekule tähtsate väärtuste ja põhimõtete kaitsmine.
Eesti huvides on konstruktiivne suhtlemine meie suurima naaberriigi Venemaaga. Samas oleme veendunud, et ähvardustele allumine ja ühepoolsete järeleandmiste tegemine pole see tee, mille kaudu kasvatada usaldust kahepoolsetes suhetes.
Meie olukorra teeb keeruliseks mitte üksnes ajaloo raske koorem, vaid ka oluline erinevus riikide tänases ideoloogilises taustsüsteemis. Üha ilmekamalt vastanduvad vaba ja demokraatlik läänemaailm ning autoritaarsust eelistav ja õigusriigi põhimõtteid eirav Venemaa.
Lääneriikidel pole mõtet tegelda enesepettusega – rahvusvahelises inforuumis käib juba pikemat aega Venemaa sihikindel propagandategevus. Selle eesmärgiks on Lääne avatud ühiskonna võimalusi kasutades desinformatsiooni ning propaganda kaudu mõjutada suhtumist Kremli aetavasse poliitikasse. Olgem ausad, kohati on see andnud Moskvale häid tulemusi ning tekitanud lõhesid lääneriikide endi vahel.
Ainuüksi sellel aastal kulutab Venemaa välispropagandale ligi poolteist miljardit dollarit. Seda on rohkem, kui kulutatakse tööpuuduse siseriiklikuks leevendamiseks vajalikele meetmetele.
Et see pole sugugi vaid tühipaljas sõnakõlks. Piisab, kui meenutada näiteks Venemaa aktiivset tegutsemist võitluses niinimetatud ajaloo ümberkirjutajate vastu või näiteks Georgia vastu suunatud massiivset propagandakampaaniat. Viimane on olnud nii edukas, et paljud läänemaailma, sealhulgas ka mõned Eesti ajakirjanikud on väga osavalt lõksu meelitatud. Kes vaidlevad vastu, vaadaku Andrei Nekrassovi viimast dokumentaalfilmi “Vene õppetunnid”.
Eestis on pikema aja jooksul suhtutud infojulgeolekusse vähemalt näiliselt üleoleku ja ignorantsusega. See on teinud ka võimalikuks nende erisuste tekke meie inforuumis, millele on eriti pärast 2007. aasta aprilli korduvalt viidatud.
Kahjuks on siin aga riik seni veel väga vähe korda saatnud. Mõelgem kasvõi sellele, milline on Eestit puudutava igapäevase informatsiooni kättesaadavus rahvusvahelises avalikus meediaruumis. Mitte just muljetavaldav, mida võiks ühelt e-riigi mainega riigilt oodata. Alles hiljuti küsis üks Harvardi Ülikooli politoloog minult, miks näiteks Riigikogu ei taha oma igapäevauudiseid ka inglise keeles pakkuda.
Samuti võiks avalik-õiguslik ringhääling pakkuda oma veebikeskkonnas uudiseid lisaks vene keelele ka vähemalt inglise keeles. Eraväljaanded võiksid aga näiteks võtta eeskuju Helsingin Sanomatelt, kellel on olemas eraldi inglisekeelne rahvusvaheline netiväljaanne.
Mõistagi on need vaid üksikud vihjed seni vähe kasutatud võimalustele Eesti rahvusvahelise kuvandi tugevdamiseks. Mida rohkem teatakse rahvusvaheliselt meie tegemistest, seda lihtsam on ka tõrjuda vajadusel riigi julgeoleku õõnestamisele suunatud laimukampaaniat. Ükskõik, kust see siis ka ei lähtuks.
Loe ka: http://markomihkelson.blogspot.com/
MARKO MIHKELSON, Riigikogu liige, IRL
