Tegelikult on Vello Pütsepa jaoks tänavune aasta üldse eriliselt tähendusrikas, sest ümmargusi tähtpäevi on selles veelgi. Nelikümmend aastat saab mööda ka pulmapäevast abikaasa Pilviga. Kuu pärast pulmi kolis värske abielupaar Hiiumaalt ära Kuremaale, kuhu Vello oli kutsutud kultuuritööd tegema. Nii on sama palju aastaid olnud Kuremaal ka perekond Pütsepa kodu ning pereisa Vello siin endistviisi kultuurielu edendamas.
Õigel ajal õigesse kohta
Kui Vello omal ajal pärast kolm aastat kestnud sõjaväeteenistust, kus ta oli oma väeosa klubijuhataja, Hiiumaale tagasi tuli, oli detsembrikuu ja õpetajate kohad enesestmõistetavalt komplekteeritud. Enne sõjaväkke minemist muusikaõpetajana töötanud noorele mehele pakuti hoopiski tollase Hiiumaa rajooni kultuurimaja direktori kohta. Pilvi tantsis kultuurimaja tantsurühmas ning poole aasta pärast peeti pulmad. Üks õpetaja Kuremaalt, kellega Vello oli tuttav Tartu pioneeride majas ringijuhina tegutsemise ajast, hakkas koos selleaegse Kuremaa majandijuhi Endel Söödiga teda õige pea Kuremaale meelitama. “Et minu kodukoht oli Võrumaal ja Kuremaalt sinna ikkagi lühem tee kui Hiiumaalt, sai see kõige enam otsustavaks, et me siia kolisime,” räägib Vello ning leiab sellesse aega tagasi vaadates, et tuli Kuremaale päris õigel ajal. “Mul on olnud siin väga huvitav aeg. Paarkümmend aastat hiljem tulles poleks see nii olnud. Praegu ei kujuta hästi ette, mida värskelt kooli lõpetanud inimene siin kultuuriseltsis teekski. Kultuuritöötaja kohta kui sellist ju tegelikult polegi.”
Ühiste tegemiste võlu
Omal ajal tegutseti Kuremaal ametiühinguklubina kuni 1991. aastani, mil võim vahetus. “Pärast seda võttis klubi oma tiiva alla tehnikum. Kui tehnikum 2004. aasta 1. septembrist likvideeriti, olin pool aastat töötute kirjas ja sain töötu abirahagi,” räägib Vello.
Kultuuriselts Jensel, mis moodustati 1993. aasta 13. jaanuaril, oli aga ühtlasi Jõgeva valla esimene omataoline. Paari aasta pärast loobuti vallas kultuurijuhtide kohtadest ning eri piirkondades rajatigi tegevus seltsidele. “Alguses oli seltside omavaheline side ja koostöö tugev ning valla kultuurikomisjon tegutses samuti väga aktiivselt. Sellesse aega jäävad valla taidlejate päevad, pensionäride kevadpidu jms. Seltsid algatasid koos ka valla kultuuripäevade mõtte, millest hiljem kujunesid vallapäevad, mis kestsid nädal aega ? jüripäevast volbrini, nii et iga päeva jaoks oli eri teema. Edaspidi ühinesid need valla ja linna ühisteks päevadeks, kuni asi ära vaibus. Mina igatsen küll neid aegu tagasi. Oleks andnud veel kõike arendada ja täiustada. Minu arvates peaks igas piirkonnas olema ikka üks kogemustega kultuuritöötaja. Ei peaks lootma jääma kultuuriteenuste sisseostmisele. See ei ühenda rahvast ega paku seda rõõmu, mis omakultuur ja ühised ettevõtmised,” teab Vello oma pikaajaliste kogemuste põhjal kindlalt.
Tänaseni kestvad traditsioonid
“Lihtsalt sai hakatud tegema. On olnud tegijaid ja kaasatulijaid. Kas mina just tingimata mõtte algataja olen olnud, pole kõige tähtsam,” muutub Vello pisut põiklevaks, kui tulevad jutuks Kuremaal algatatud mitmed toredad traditsioonid, mille alguse juures tema osa on kahtlemata väga oluline olnud. Võtame või ümber Kuremaa järve jooksud, laste rallisõidud, jüriöö jooksud, 1985. aastal alguse saanud rattaralli, mis hiljem nimetati maastikusõiduks ratastel, 1996. aastast pärinevad Vooremaa suusasõidud jne. 1987. aastast senimaani kestavad ka Vooremaa ansamblitepäevad.
Mainimata ei saa jätta ka tehnikumiaegset klassidevahelist aastakümnete pikkust viktoriinisarja, mis kestis kuni tehnikumi likvideerimiseni. Viimasel kahekümnel aastal oli viktoriinil oma kindel vorm, koosnedes igal aastal kümnest voorust. “Õpilastele meeldis see väga ja oli igapidi hariv,” meenutab Vello.
Kohvikklubide korraldamisega tehti Kuremaal samuti ümbruskonnas esimesena algust. “Need kestsid meil üheksakümnendate aastateni, käis palju külalisi ja rahvale need õhtud meeldisid,” räägib Vello. Midagi selletaolist on Kuremaal algatatud viimasel ajal rahva soovil uuesti. “Oma taidlejate kontserdid ja ringreisid huvitavad meie inimesi küll väga. Igatahes 2007. aasta sügisest alates on olnud palju mitmeid pidusid oma taidlejate esinemistega ja publikupuudust pole olnud. Sellel aastal pole samuti veel ühtegi tasulist üritust olnud. Küsitakse ikka, et millal järgmine pidu tuleb ja seni pole keegi veel öelnud, et peaks väljastpoolt kedagi esinema kutsuma. Olen selle poolt, et traditsioone hoida, samal ajal aga midagi uut lisades.”
Kultuuriseltsi ringid ja ringreisid
Kultuuriseltsi lauljate, tantsijate ja pillimängijate igasuvised kontserdireisid erinevatesse Eestimaa paikadesse alates 2000. aastast on lausa omaette teema. Nii on käidud Põhja-Eestis Altjal, Räpinas, Hiiumaal, Saaremaal, Ida-Virumaal, Tartus Eesti Rahva Muuseumis ühenduse Kodukotus kutsel esinemas. Möödunud suvesse jäi aga eriliselt tore kontserdireis Soome Orimattilasse.
Praegu on kultuuriseltsi Jensel juures aktiivses tegevuses kaheksa ringi. Naisansamblil täitub järgmisel aastal nelikümmend aastat. Koos käivad ka sega- ja meesansambel. 1969. aastast tegutseb ka orkester, mis praegu kannab nime Retpop. Tantsubändil on kolm solisti: Erika Monikainen, Mati Linno ja Tõnu Kaha. Pärast mõningast pausi alustas taas naisrahvatantsurühm Silvia Söödi juhatusel, memmede tantsurühm on aga koos käinud pidevalt. “Olen kahel viimasel aastal teinud jälle peotantsuringi. Koos käime oktoobris ja novembris ning uuesti veebruaris ja märtsis. See pole mitte võistlus-, vaid hobitants. Möödunud sügisel oli 32 osavõtjat erinevas vanuses, ka väljastpoolt Kuremaad. Päris tore oli, korraldasime elava muusikaga tantsuõhtu, tantsukaartki oli seinal.”
Oma lähimate abilistena kultuuriseltsis nimetab Vello Silvia Sööti, Eevart Nõmmet, kes aitab tantsijaid ja lauljaid kohale tuua, Tiiu Ukut, kes abistab laulude õppimisel ja juhtis aastaid naiskoori, Andres Lippurit, kes on abiks rahvaspordiasjade korraldamisel, majanduse poole pealt Ivo Helmi ning kultuuri- ja rahvaspordiürituste juures hea abilisena Erika Monikainenit.
Töö, hobid ja pere
Vello tunnistab, et kultuuritöö juures meeldib talle just loomingulisus. “Iga päev on eriline. Mulle istub see, et on vaba ja piiramatu tööaeg, mis võimaldab olla liikumises ja tegelda hobidega,” leiab ta. Vello kõige suurem hobi on siiski sport, ilma milleta ta elu ette ei kujutagi. Praegugi pole sellist päeva, kus ta ei leiaks pooleteise tunni jagu aega metsajooksuks. See pidavat väga palju andma, põhjendab ta ning ütleb, et tegelikult on ta kogu elu olnud hull maratonide järele. Erinevaid suusa- ja jooksumaratone on ta kokku läbinud 77 korda. Vaid kahel mehel kogu Eestis ? Väino Erilaiul ja Tõnu Odamusel ? olevat temast mõni maraton rohkem. “Nii et auväärne kolmas koht,” naerab Vello. Rahvusvahelise pikamaasuusatamise Worldloppeti sarja meistri medali sai ta aga ligemale neli aastat tagasi esimese jõgevamaalasena. See eeldab teatavasti osalemist maratonidel vähemalt kümnes riigis, millest üks peab olema väljaspool Euroopat.
Üks Vello suur armastus on ansamblilaul. “Mulle ei meeldigi, kui ansamblid ühte moodi filigraanselt hästi laulavad ja isegi ühtemoodi naeratavad. Palju tähtsam on omapära ja laulurõõm. See teebki asja huvitavamaks.” Pillimängu kohta on Vellol samuti oma arvamus: “Mulle põhjadega mängimine ei istu. Mängi või kehvasti, aga mängi otse, niipalju kui võimalik.”
Vello on ka tuntud lugude seadete tegijana. “Esimeses proovis on kõige huvitavam, et mis sealt välja tuleb. Ega ma üldiselt pole väga põhjalik inimene ühegi asjaga. Teen kõiki asju. Nii on põnevam. Muidugi oleks õigem ühte asja põhjalikumalt süveneda,” tõdeb ta.
“Abikaasa Pilvi on olnud raamatupidaja, kasvatanud ning harinud lapsi, mina olen neid rohkem utsitanud sporti tegema ja tantsima,” ütleb Vello. Meedikust tütar Pille ja kultuuritöötajaks õppinud Ülle, kes praegu Soomes elab, on teinud Pilvist ja Vellost juba ka mitmekordsed vanavanemad. Poeg Erki on jätkamas profijalgratturi karjääri.
VAIKE KÄOSAAR
