Olgem ausad, ega see, et Andrus Veerpalu tänavustel suusatamise maailmameistrivõistlustel taas kulla võib võita, laiemale publikule enne võistlusi väga tõenäoline ei tundunud: tema viimase aja esinemised olid ju üsna kahvatud olnud. Üks seltskond — Jõgeval tegutseva MTÜ Miinus 43,5 esindus — asus aga Libereci MM-ile teele täie teadmisega, et minnakse Veerpalule kulda tooma. Väga pime nende usk suusakuningasse polnud: olid nad ju ennegi näinud, kuidas too suurvõistlustel „platsi puhtaks” lööb.

Selles, et seltskond Jõgevamaa ettevõtjaid suusafänluse „tõppe” haigestus, on süüdi Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver, kes tuli aastaid tagasi toonase maavanema Margus Oro jutule palvega leida Jõgevamaa ettevõtjate hulgast selliseid, kes oleksid nõus toetama Luualt pärit suusatajat Cristel Vahtrat. Tõsisemast sponsorlusprojektist asja ei saanud, sest Alaveri soovid olid suuremad kui siinsete ettevõtjate võimalused, küll aga tekkis Margus Orol ja grupil äriinimestel mõte sõita 2001. aasta Lahti MMile, et Cristel Vahtra ja teiste meie suusatajate esinemisele kaasa elada.

Oma mõistusega osati kõige suuremaid tegusid oodata Kristina Šmigunilt, omakandimehest spordiajakirjanikult Tiit Läänelt saadud vihje pani aga uskuma ka Andrus Veerpalu kullašanssidesse. Nii läksidki Jõgevamaa suusafännid päeval, mil sõideti 30 km klassikadistants, Lahti suusastaadionile kohapealt muretsetud punaste plastikust liulaudadega, millele maalriteibist peale kleebitud tähed-numbrid andsid kokku „VEERPALU 1”. Kui meie suusaäss norralast Frode Estilit ülinapilt võites tõepoolest kulla sai, tõstsid peatribüünil viibinud jõgevamaalased suured ümmargused liulauad pea kohale ja muutusid paugupealt meediastaarideks, sest sellist värvikat momenti ei maganud maha ei teleoperaatorid ega ka tähtsamate uudisteagentuuride fotograafid. Pilti punaste liulaudadega lehvitamisest asjaosalistel endil paraku pole, küll aga on nad seda näinud Otepää suusamuuseumis. Ning see tohutu emotsioon, mille tekitas eesti spordi ja eesti rahva jaoks nii olulise sündmuse tunnistajaks olemine, on tänaseni meeles.

„Lahti linn oli tol õhtul meie päralt: väga uhke oli seal Eesti lippu lehvitades ringi käia,” meenutas ASi Valmeco juhatuse esimees Rein Mõts.

„Pärast võistlust saime Veerpalu ja Alaveriga juttugi ajada ning neilt liulaudadele autogrammid võtta,” lisas praegu Jõgeva abilinnapea ametit pidav Kalmer Lain. „Medalitseremooniale me kahjuks minna ei saanud, sest laevapiletid olid võetud ja pidime koduteele asuma.”

Pärast niisugust emotsionaalset „laksu” hakkas Andrus Veerpalu sportlasesaatus Lahtis käinutele vägagi korda minema. Otse loomulikult hakati igal aastal ühiselt Otepää maailmakarikaetapil käima. 2003. aastal jäid seal, tõsi küll, karmi pakase tõttu suusaheitlused pidamata, küll aga haudus Jõgeva esindus saunas (väike suusatamine ja saunatamine kuulub Otepääl käies alati päevakavva) välja Jõgeva külmalinnaks nimetamise idee, mis nüüdseks hulga toredaid võrseid ajanud.

Läks täkkesse

iii

Taliolümpiamängudele Veerpalut toetama tema Jõgeva fänniklubi kahjuks jõudnud pole. Salt Lake City oli natuke liiga kaugel, Torino tunduvalt lähemal, aga seal paiknesid jälle saadaolevad ööbimiskohad võistluspaikadest nii kaugel, et nende vahet kulgemine oleks neelanud suurema osa ajast. Maailmameistrivõistlustel on aga vahepealgi käidud. 2005. aasta Oberstdorfi MMil jäi Veerpalu laeks küll „kõigest” neljas koht, aga toonaste võistluste jaoks tehtud suurt oranži bännerit, millel kirjas „Estonia” ja „Veerpalu I”, seepärast veel maha ei kantud, vaid võeti nüüd suurte lootustega Libereci kaasa.

„Ega Veerpalu võidu uskujaid enne Libereci väga palju polnud,” ütles Kalmer Lain. „Tegime Libereci teele asudes ka isekeskis väikese ennustusvõistluse ja Veerpalule pakkusime esikohta ainult meie Margus Oroga.”

„Mina arvasin see-eest täpselt ära Jaak Mae viienda koha,” lisas ASi Valmeco Uku Keskuse juhataja Raul Taul.

Veerpalu tegi ka seekord jälle ära selle, mida tema pühendunumad fännid talt ootasid.

„Kõik asjaolud olid seekord Veerpalu poolt,” ütles Kalmer Lain. „Veerpalule sobib ju klassikaline stiil, kehv ilm ja eraldistart: ühisstardis rabelemiseks ei jätku tal agressiivsust. Ning suusavalik läks Veerpalul ka täkkesse.”

Erkkollastes jopede, omapäraste karvamütside ja oranži plaguga külmalinnameeste rõõmupidu Libereci suusastaadioni tribüünil ei jäänud seegi kord teleoperaatoritele märkamata, nii et juba varsti helises kellegi taskus telefon ning kodumaalt anti teada, et neid on telepildis nähtud. Margus Orol õnnestus kohalikule televisioonile intervjuugi anda. Pärast peeti MM-küla suures telgis koos teiste fännidega tantsides ja lippe lehvitades võidupidu („No selle peo tõmbasimegi meie käima,” ütles Raul Taul) ning osaleti ka Libereci keskväljakul peetud medalitseremoonial ja selle järgsel koosviibimisel restoranis.

„Võistluste käigust saaks telekas kindlasti parema ülevaate, aga võidule ja medalitseremooniale vahetust kaasaelamisest saadud emotsiooni see ei asenda,” tunnistas Rein Mõts.

Mehed Alaskalt

iii

Fännide elu oli Liberecis tegelikult üsna raskeks tehtud, sest turvakontroll oli vägev ja näiteks korraldajate kehtestatud piirnormist pikemate lipuvarrastega staadionile ei lastud. Ka jõgevlastel tuli oma lipuvarras maha jätta ja suusastaadionilt standardvarrega lipp osta. Et Eesti omi ei müüdud, võeti USA oma ja lisati selle vardasse ka Eesti trikoloor. See tekitas mõnikord segadustki. Viimasel päeval enne kojusõitu võtsid külmalinnamehed näiteks ette teekonna suusahüppepaika, et kahevõistlejate hüppevõistlust jälgida. Et õigeid ameeriklasi, kes mehetegusid teinud USA sportlastele kaasa oleksid elanud, nappis, suunas press „torud” kaksiklipuga lehvitanud jõgevamaalastele, jättes ülemise lipu, st sinimustvalge lihtsalt näitamata. Ega nad pruukinud teadagi, mis lipp see selline on.

„Ju nad arvasid meie lontis kõrvadega karvamütse nähes, et tegemist on meestega Alaskalt,” ütles Raul Taul muiates.

Kokku viibisid külmalinnamehed Liberecis neli päeva. Elati võistluspaigast paarikümne kilomeetri kaugusel ja käidi sealt iga päev bussiga „tööle”, st võistlustele. Elu Liberecis oli meie meeste meelest hea ja odav. Õlu olnud sealsetes restoranides näiteks odavam kui meil poes. Odavast õllest olulisem oli aga tunne, et kuulutakse suusafännide rahvusvahelisse sõbralikku perre.

„Ega me enne Lahtit teadnudki, mis see suusafänlus selline on,” ütles Kalmer Lain.

Nüüd teatakse rohkem, aga norralastelt on eestlastel selles vallas ikkagi veel palju õppida. Kui meie külmalinnameeste „relvastuseks” olid Liberecis väike pasun, alpikell ja kõvad kõrid ning umbes samal tasemel esinesid ka teised eestlased, siis norralastel oli kaasas terve puhkpilliorkester ning tohutu atribuutika. Mõistagi on neid suusatamise tiitlivõistlustel ka tunduvalt rohkem kui eestlasi. Kõige sümpaatsem on aga ikkagi see, et kõik fännid elavad heatahtlikult kõigile kaasa – ka oma konkurentidele.

„Veerpalu suunas tehtud dopinguvihjed liikusid pigem pressis, norralastest fännid meiega sellest küll juttu ei teinud,” ütles Rein Mõts.

Liberecis suusastaadionil võitjaintervjuud andes lubas Andrus Veerpalu, et osaleb ka tuleva-aastasel Vancouveri taliolümpial. See kipub tema jõgevamaalastest fännidele jälle natuke kaugeks paigaks jääma. Kindlasti läheksid nad 2011. aasta Holmenkolleni MMile, kui Veerpalu sellel osaleks. Tänavuse hooaja lõpetuseks tahavad aga külmalinnamehed suusakuningale külla minna — juhul, kui too nad vastu võtma soostub.

“Me ise usume küll, et ta meid ikka teab ja mäletab,” muigas Rein Mõts.

Külmalinna suusafännide arvates on üldse tore hea seltskonnaga ringi reisida: saab näha, kuidas mujal elatakse, ja arutada, mida ise kodumail teha võiks. Kui Veerpalu aga lisaks sellele su silme all kulla võidab, siis on see nagu kirss tordil.

iii

RIINA MÄGI