Kalevipoja muuseum Saarel tähistab oma kümnendat tegevusaastat. Muuseumi looja, süda ja veri proua Viivi Lani on esimest aastat muuseumist pensionil. Sellest on kahju. Ajalooharidusega põliselanikuna jäi tal väga väärtuslik uurimistöö pooleli. Läheneb tähis – 20 aastat taasasutatud Saare valda. 20 aastaga toimunu kaante vahele “raiumisel” oleks olnud Viivi Lani küll kõige õigem kandidaat.
Kalevipoja muuseumi sellekevadisse juubelisse tõid suure rõõmu oma väärt kingitusega 4. klassi lapsed kaugelt Tallinna lähistelt, Aruküla Waldorfkoolist. Nad viisid kuulajad- vaatajad kolmveerand tunniga läbi kogu “Kalevipoja” 20 laulu. See polnud ümberjutustus, see polnud näitemäng – see oli ehe regivärss, nii nagu Kreutzwald ta suure südamevaluga oma põhitöö kõrvalt läbi aastakümnete oli kirja pannud. See oli tõeline “Arupinda pööramaie” (VIII, 654).
Kui oma “Lühikeses sisuseletuses” (1869.aastal “Kalevipoja” laulude sisust) annab Kreutzwald juhtnööri (Ariadne lõng), et “Jumal elab valguses ja tahab, et need, keda ta oma näo järgi loonud st neile meelemõistust andnud, valgust peavad hakkama armastama, sest valgus üksi on Jumala ja ligimise armastuse elustaja”, siis sellist pühendumise valgust, sellist teineteisega arvestamist, sellist mälu (sest kõigil 10 lapsel olid kõik värsid peas ) – sellist kosutavat elujõudu andvat usku ennemuistsest ajast – seda kõike meie e- riiki pürgivast ajast enam ei leia. Säärast vaikust, säärast kuulamist, mida suutsid oma mänguga need neljanda klassi lapsed pakkuda, on märkimisväärne. See oli samast energiast kantud nagu omal ajal Kreutzwaldil, kes kõiki karisid ületades pidas seda vaeva enesele meelepäraseks, pühaks, kosutavaks, elujõudu andvaks.
Oli tuline kahju, et kuulajaid oli vähevõitu ja ka esinemispaik oli napp, mistõttu mitmed huvitavad ja vajalikud lavastuslikud leiud ei saanud tõusta ilmselt mõeldud tasandile. Ent samas võis see isegi mõnda kohta võimendada (reis maailma otsa otsima).
“Peaks aegamööda “Kalevipoja” lugejate hulk suuremaks kasvama ja meie valla ja kihelkonna koolid nii kaugele edasi sammuma, et nende sees ka Kalevipoja lugusid koolilastele hakatakse seletama, siis tuleks ka selle eest muretseda, et tarvilikke abiraamatuid välja anda, milles vanad ebajumalate nimed ja mõned teised vanaaegsed asjad ära seletatakse.” (Kreutzwald)
150 aastat on möödunud. See Kreutzwaldi unistus – soov, tundub, et hakkab täituma.
Kahjuks ei tea ma nende laste juhendaja nime. Tema väitel olevat see juba kolmas lavastus, iga kord uued lapsed. Mida Juku õpib, seda Juhan teab! See vana rahvatarkus on ikka jõus. Kes lapsena treenib mälu, sellel on ta elujõuline ka vanemas eas.
“Neist kõigist tulevad head inimesed!” oli juhendaja veendumus ja nähtu põhjal vastas see tõele. Aga häid inimesi me ju vajame. Koolid võiksid – peaksid rohkem meie rahvuseeposest saama innustust.
i
LINDA OLMARU
