|
|
Kui Kaareperes põhikool suleti ja 111 aastat haridusasutusena toiminud hoone tühjaks jäi, pidi selles peatselt tegevust alustama eakatele mõeldud pansionaat. Paraku jäi ettevõtmine vahepeal mitmeks aastaks soiku. Viimase kuu aja jooksul on majas aga taas käinud usin askeldamine ja 15. juunil on plaanis pansionaadi avamispidu pidada. |
Kaarepere pansionaadi juhataja Airika Torni sõnul jõudis koolimaja Palamuse vallalt rendile võtnud MTÜ Iseseisev Elu neli aastat tagasi hoone pansionaadiks ümber ehitamisega peaaegu finišisse, ent siis lõppes raha otsa ja ehitajad lahkusid objektilt, jättes tööriistadki ripakile. Nüüd on sama MTÜ pisut jõudu kogunud, uue juhataja palganud ning üritab minna n-ö teisele katsele.
“Kavatseme algul avada ainult osa majast, täpsemalt hoone idatiiva alumise korruse, kus on
Airika Torn usub, et 25 kohta täituvad paari kuu jooksul. Huvi tundjaid on juba olnud, ent juhataja on palunud neil endale uuesti helistada juuni teisel poolel, kui maja avatud ja kõigil töö alustamiseks vajalikel dokumentidel pitsatid all. Seda, et koha eest pansionaadis tuleb tasuda 560 eurot kuus, võib igaüks lugeda pansionaadi juba funktsioneerivalt kodulehelt www.kaarepere.ee .
“Eestis on 120 hooldekodu ja 60 protsenti neist küsivad koha eest umbes samasugust hinda,” ütles Airika Torn. “Meie eelis on see, et meil on kõik selle hinna sisse arvestatud, ravimid ja mähkmed kaasa arvatud. Ainult juhul, kui mingi ootamatu tervisehäda puhul tuleb soetada kalleid ravimeid, mille hinda Haigekassa ei kompenseeri, tuleb juurde maksta.”
Ka 560 eurot pole Airika Torni sõnul väike raha. Vanuri enda pensionist selle tasumiseks ei piisa. Ent eks siis lapsed või nende puudumise korral omavalitsus pea aitama.
Töötajad leiti kohapealt
Pansionaadi elanikud majutatakse tubadesse enamasti kahe- või kolmekaupa. Esialgu saab pansionaat vastu võtta vaid selliseid inimesi, kes lihtsalt vanuse tõttu iseseisvalt elamisega toime ei tule. Kui aga hoone maa-ala aiaga ümbritsetakse, saab võtta hooldusele ka dementseid eakaid. Sellistele patsientidele hooldekodukoha leidmine on praegu päris suur probleem.
Pansionaadis hakkab tööle kuus hooldustöötajat. Need leiti kohapealt ja ümbruskonnast.
<p style=”TEXT-ALIGN: justify; MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>“Kõigepealt pöördusin töötajate leidmiseks töötukassa poole, ent siis hakkas info juba inimeselt inimesele levima,” ütles juhataja. “Nii selguski, et ümbruskonnast on võtta piisav kogus inimesi, keda pole vaja isegi koolitama hakata, sest nad on samal alal varem töötanud või töötavad ka praegu, ainult et Tartus. Ka meditsiiniõe kohast huvitatud inimene on olemas. Veel võtaksin ametisse ühe lahtiste kätega hakkaja mehe, kes teeks majas ilma näpuga näitamata ära mitmesugused meestetööd: keeraks kruvisid seina, parandaks lukke jne. Kui meie majja tuleb palju selliseid inimesi, kes käelist tegevust vajavad, võtame tulevikus tööle ka tegevusjuhendaja.”Pansionaadihoones paikneb ka kabinet, kus Palamuse perearst korra nädalas oma Kaarepere kandis elavaid patsiente vastu võtmas käib. Nii et neil hoolealustel, kes end Palamuse perearsti nimistusse registreerivad, tekivad head võimalused arstiabi saada.
Oma köök pansionaadil vähemasti esialgu puudub ning toitlustusteenust hakkab asutusele pakkuma OÜ Luua Grupp. Soojust hakkab pansionaat saama oma gaasikatlamajast.
Ehkki endine koolihoone on ehitis- ja ajaloomälestisena riikliku kaitse all, polnud muinsuskaitseametil hoone pansionaadiks ümber ehitajatele väga suuri nõudmisi, sest ajal, mil seal veel kool tegutses, tehti maja päris palju ümber. Kaitsmisväärset on seal säilinud ainult maakivist välisseinte, teisele korrusele viiva trepi ning kahe ruumi vanade laudpõrandate jagu. Ning kõik mainitu jääb tõesti ka alles.
Plaanis projektiraha taotleda
Airika Torn on enda sõnul sotsiaalhoolekande süsteemis uus inimene, küll on ta aga arendus- või tegevjuhina varemgi mitmeid uusi ettevõtmisi käivitanud või juba toimivaid “tuuninud”. Enne Kaarepere pansionaati tulekut oli tal näiteks koolitusfirma tegevjuhina ülesanne ettevõte turusituatsiooniga vastavusse viia. Oma visiooni praegusest töökohast loodab ta teoks teha umbes kahe aasta jooksul.
“Kui avaspurt tehtud, siis tuleb hakata projekte kirjutama, sest ükskõik, kuhu pilk pöörata, igalt poolt vaatavad tegemata tööd vastu ja kui neid ainult MTÜ oma ressurssidega teha üritada, võtavad need liiga kaua aega,” nentis Airika Torn.
Tulevikus tuleb tema sõnul käsile võtta maja teine tiib, kus on ühistegevusteks mõeldud suur saal ning kuhu tulevad toitlustus- ja massaažiruum. Pole võimatu, et sinna tuleb ka hooldusalustele elamiseks mõeldud tube. Ka hoone välisseinad vajavad remonti. Teise korruse kasutamiseks pole aga juhatajal veel üldse ideid — vanureid trepist üles-alla käima ju ei pane.
Airika Torni arvates on hooldekoduks saamine vanale koolihoonele päris hea saatus. Kaubandus- või tööstusettevõte sobiks majja igatahes vähem.
“Hakkan kohalike inimestega juba sina peale saama ja tahaksin, et pansionaat ei jääks mingiks eraldiseisvaks nähtuseks, vaid haakuks kohaliku kogukonna tegemistega,” ütles Airika Torn. “Tahaksin pansionaati sisse seada ka väikese ajaloonurga, kus saab tutvuda Kaarepere kooli looga. Loodan, et kohalikud inimesed tulevad mulle selles osas piltide ja mälestustega appi. Ka vana koolimaja keldrist võib ajaloonurga jaoks üht-teist sobivat leida.”
i
RIINA MÄGI
