Ühelt poolt kihab meie ümber lauskapitalistlik võidujooks ja inimesed rebivad end tööl lausa lõhki. Samal ajal leidub murettekitavalt suur hulk inimesi, kellel on kadunud soov elus hästi hakkama saada ? nad on pikaajaliselt ilma tööta, nende päev kulgeb aastast aastasse ühes rütmis ja toodab muutumist aina asotsiaalsemaks. Nende tegevusalaks on juhutööd ja isegi varastamine, eesmärgiks saada alkoholi.
Samas on nad sageli kuldses tööeas inimesed, vanuses 35-45 aastat, ja enamasti mehed, kes elavad veel teist samapalju ja kellel võiks olla ees 15-20 edukat tööaastat. Nad ei tea, et peavad enesest lugu pidama ja siis hakkab elu minema ülesmäge.
Mida teha?
Eriti oluline on motivatsiooni arendamine, et inimesed hakkaksid tundma, et nad saavad teha midagi enese ja ka oma kodupaiga heaks.
Esimese sammuna on tööheitunutel tarvis end ametlikult töötuna registreerida. Võib-olla ei hakkagi nad kohe töötu abiraha saama, kuid avanevad mitmed muud võimalused.
Kui töötutel aidata korda ajada kõikvõimalikud dokumendid, mis on vajalikud sotsiaaltoetuste jms saamiseks, tekib võimalus saada ka nõu ja koolitust, samuti palgatoetuse abil tööd leida ehk ametnike keeles öelduna: ?saada kaasatud aktiivsetesse tööhõive meetmetesse?.
Eelkõige on need avalik töö, täiend- ja ümberõpe, toimetulekukoolitus, tööharjutus ja ka palgatoetus, mida makstakse tööandjale. Ümber- ja täiendõpe on koolitused, mis võimaldavad omandada tööoskused, näiteks tisler, kokk, aga miks mitte ka arvutispetsialist.
Et olla psühholoogiliselt ja sotsiaalselt üldse võimeline tööd tegema, peab sageli eelnema toimetulekukoolitus. Avalik töö on mõeldud selleks, et tekitada tööharjumus ? vanasti nimetati seda ka hädaabitööks.
Tööharjutus on üldnimetus tegevustele, mis värskendavad varem omandatud oskusi või annavad koolituse kaudu saadud ametioskustes praktilist töökogemust.
Palgatoetus on rosin tööandjale ? ta saab seda iga pikaajalise töötu pealt, kelle võtab tähtajatu töölepinguga endale juurde tööle.
Kui ületatakse abitus, kui toetatakse väeteid ja abivajajaid, kui laiskus ja lodevus kaob ka Jõgevamaa piiridest, siis võidavad sellest kõik elanikud. Paraneb heakord ja meie sotsiaalne kliima.
Kõik eelmainitud töötoetused ja mõnevõrra enamgi on täiesti reaalsed ja toimivad. Et need aga jõuaksid abivajajateni, on tarvis seda, et abivajajad on teada ja ka teavad oma õigusi ja võimalusi. Seda kõike hõlbustabki töökeskus.
Kui moodustada vallasüdametes töökeskused, siis see teeb võimalikuks jõudmise iga inimeseni.
Töökeskus jõuab iga inimeseni
Töökeskuse põhiline iva seisab selles, et traditsiooniliselt peab iga vald oma inimeste probleemidega eelkõige ise hakkama saama. Vald on väike ja inimene nagu peo peal. Ligimene suudab märgata ja aidata ikka paremini või vähemalt kiiremini kui tähtis ametnik pealinnast või maakonnakeskusest.
Ka maakonna tööhõivekeskus ei jõua kaugeltki kõigini. Ning nagu artikli alguses vihjatud ? paljud inimesed sinna oma jalga ei tõsta, arvates, et sellel pole mõtet.
Kui praegu ei oska paljud tööheitunud otsida oma muredele lahendust, nad ei pruugi teada tööhõiveametite teenusliike ega isegi nende asukohti, siis kohalik töökeskus on lähedal. Keskuse kaudu saab iga soovija informatsiooni ning esmaseid praktilisi oskusi ja tööharjumusi. Keskus peab töötute registrit, jagab teavet ja nõuandeid, korraldab tööotsijate ja töötute väljaõpet ning psühholoogilist abi.
Keskuse poole võib pöörduda iga vallaelanik. Keskus koostab igale töötule eraldi tegevuskava vastavalt tema oskustele, soovidele, elukäigule. Koos sotsiaaltöötajaga hakatakse otsima lahendusi. Laias maailmas, kus peetakse tähtsaks iga inimese käekäiku, on säärane ettevõtmine mitmel pool väga suurt poolehoidu leidnud.
Suur algab väikesest. Oletame, et tekib traditsioon kutsuda keskuse juurde kindlaks kellaajaks töötuid ja pakutakse neile tööd. See kujundab esmase töörütmi, millest edasi on juba kergem minna.
Mait Raun, psühholoog
