Aasta algus on lubaduste andmise aeg. Kes lubab sagedamini vanemaid aidata, kes reisida või raamatuid lugeda. Mina lubasin endale, et kaotan paar kilo kehakaalu, et suudaksin veel mõnda aega oma kasvavate poistega spordirajal sammu pidada. Lubasin endale ka senisest enam riigi elu korraldamisel kaasa rääkida.
Lisaks isiklike lubaduste andmisele, on alanud aasta ka suurte valikute aeg. Mõne nädala pärast teeme kõik oma valiku riigikogu uue koosseisu osas. Statistika näitab, et osa inimesi on oma valikutes üsna püsivad ning et paljudel on oma valik tehtud aegsasti enne valimispäeva. Muret teeb aga nende kahetsusväärselt suur hulk, kes ei kavatse üldse oma arvamust välja öelda. Põhjusena tuuakse välja, et “Ei ole kedagi valida” või siis, et “Vahet pole – sellest ei sõltu midagi.”
Restart uue opsüsteemita mõttetu
Eesti ei ole aga valmis ja pelgalt kosmeetilistest muudatustest riigi juhtimisel edasi liikumiseks ei piisa. Tsiteerin meie presidendi Toomas Hendrik Ilvese aastalõpuintervjuus lausutut: “ Ma usun, et meil tuleb kõvasti oma operatsioonisüsteemi parandada, restart ilma uue operatsioonisüsteemita on suhteliselt mõttetu – sa saad selle, mis sul oli varem.” Teistmoodi tulemused eeldavad teistmoodi tegutsemist.
Mille alusel siis valik teha? Erakond ja selle programm on olulised. Samas ei leia täna poliitilist jõudu, kes ei tegeleks kõigi eesti inimestega või kes ei sooviks nende elujärge parandada, erinevad vaid lähenemised ja prioriteedid.
Sotsiaaldemokraadid (SDE) on saanud kümme kuud võimu juures olles enesekindlust ja kannavad valjuhäälselt ette oma saavutustest. Sellega on kaasnenud riigiametnike arvu suurenemine. Nende plaan keskendub peamiselt ümberjagamisele ega ole seetõttu kuigi jätkusuutlik. Keskerakonnal (KE)on seni teistest paremini tulnud välja muukeelsete valijarühmade kaasamine peamiselt Tallinnas ja Ida Virumaal. Reformierakond (RE) on seisnud riigi arengu eest juhtparteina, kusjuures mitte halvasti, olnud vastutav üle kümne aasta ja tegemas läbi välist uuenduskuuri. Isamaa ja Res Publica liit (IRL) jätkab oma konservatiivset joont, ajades eesti rahva parema kestmajäämise asja ka tänases rahvusvahelistumise hoos.
On ka uusi üritajaid, mis teeb valija jaoks pildi kirjumaks ning valiku veelgi keerulisemaks. Probleem on selles, et me ei soovi oma valikutes eksida.
Eestlased tuntud talupojatarkuse poolest
Ühe erakonna eelistamine teisele on peamiselt valik maailmavaadete või kui soovite, lugude vahel. Peamist valikut kirjeldab kõige paremini muinasjutt kuldmune munevast kanast. Ühed (IRL, RE) on veendunud kuldmune muneva kana eest hoolitsemise olulisuses, et see jätkuvalt muneda suudaks. Teised (SDE, KE) ei hooli seejuures niipalju kanakese tervisest, peaasi et kohe palju “omletti” saaks. Millesse teie usute? See ongi olulisim otsus neil valimistel, kuid mitte ainult. Eestlased on tuntud oma talupojatarkuse ja pikaldase meele poolest. Meile ei ole omane ühepäevamentaliteet. Tänu sellele on see väike ime, Eesti riik, üldse kestma jäänud.
Kuna turvalisusega on Euroopas viimasel ajal keerulised lood, on kõik tõsiseltvõetavad jõud üksmeelel selles, et julgoleku arvelt kompromisse ei tehta. Keskerakonna juhi seisukoht on ses osas kõige suurem küsimärk. Sisimas soovin uskuda, et enamus KE eestimeelsetest toetajatest ei soovi Eesti iseseisvusega kaubelda.
Mida siis valijana teha? Viimasel ajal on meedias kõlanud peamiselt üks soovitus: keerukas julgeolekuolukorras on oluline valida riigikokku usaldusväärsed inimesed. Arvestades seda, kuhu jõudnud oleme, on tähtis riigikogu koosseisu uuenemine. Vaja on uusi ideid riigi edasiviimiseks ning otsustusjulgust oluliste reformide (nt riigireform valitsemise kaasajastamiseks ja kulude alandamiseks) läbiviimiseks.
Soovime, et e-Eesti oleks avatud, maailmas oma innovatiivsuse poolest imetletud edukas Põhjala riik. Tee sinna tugineb skandinaavialikul väärtussüsteemil. Me ei tohi kuidagi sallida poliitikas inimesi, kes valetavad ja vassivad, nad ei sobi sinna. Riigikogu liikmetel on avaliku elu tegelastena eriline roll. Nad on nähtavad, eeskujuks. Miks peaks sigadustega silma paistnud poliitikud mõni aeg pärast “asumisel olemist” taas bumerangina poliittaevasse lendama? Meid on küll vähe, kuid asendamatuid pole sellegipoolest olemas.
Kohalik ei unusta oma piirkonda
Riigikogu liikme “miinimumvarustusse” võiks tänapäeval kuuluda nüüdisaegne (kõrgem) haridus, avatud meel ning ladus keeleoskus (vähemalt eesti, inglise ja vene keel). Minu arust on oluline ka kandidaadi seos paikkonnaga, sest see annab väikesegi tagatise, et näiteks Jõgevamaa kanti suures mängus ära ei unustataks. Tartumaa on ses osas paremas seisus tänu lähedal asuvale suurele tõmbekeskusele Tartu linnale. Kohalik ei unusta oma piirkonda. Ma ei pea silmas üksnes katuserahasid, vaid midagi olulisemat – regionaalset arengut.
Milline võiks olla riigikogu liikmete keskmine vanus? Kas 30, 50 või 70? On sel teie jaoks tähtsust? Mõnede jaoks on, mõnede jaoks mitte. Igatahes on tegemist intensiivse vaimse tööga seadusandlusega, mis nõuab head tervist ja erksust. Vanusest ehk olulisemgi on riigikoguja profiil ja kogemustepagas. Majandusteemadega tegelejatele tuleb kasuks ettevõtluse kogemus ning haridusega tegelejale vastava valdkonna tundmine. Riigikogus ei tohi olla ülekaalus vaid parteikarjeristid ega pelgalt avaliku halduse taustaga inimesed. See on kindel tee tegelikust elust inimestest võõrandumisse ning uppumisse poliittehnoloogiate uttu.
Lõpetuseks. Sotsioloog Juhan Kivirähk sõnastas aasta alguse intervjuus rahvusringhäälingule oma soovituse valijatele järgmiselt. “Tegelikult on ju valimiste põhiküsimus üks: et me otsime usaldusväärset inimest. Keda me usaldame, et ta Toompeal hakkama saab. See, et on pandud paika probleemid, lahendused neljaks aastaks. Keegi ei anna võimalust ühel erakonnal neid neli aastat rahulikult oma programmi järgi ellu viia. Elu on väga muutlik. Ja kõige olulisem on see, et Toompeal oleksid inimesed, keda me usaldame.”
Mõelge, kellele usaldate Jõgevamaa esindamise. See on oluline, sest Jõgevamaa on väga eriline kant!
ANTI ORAV, pühendunud pähklipureja
