Pea 43 aastat Mustvees lasteaiakasvatajana töötanud Valentina Tooming kasvatab Mustvees juba kolmanda põlvkonna lapsi – nendest, kes siis lasteaias olid, kui tema alustas, on nüüd saanud tublid vanaemad – vanaisad.
Mustvees sündinud ja kasvanud ning koolis käinud neiu lõpetas 17-aastasena keskkooli ja läks 1967. aasta 1. juulist lasteaeda tööle. “Tahtsin saada lasteaiakasvatajaks ja otsustasin järele proovida, kuidas hakkama saan,” rääkis naine.
Mustvee lastepäevakodu oli siis praeguse Mustvee Vene Gümnaasiumi algkooli majas. Valentina Toominga esimene rühm olid alla aastased ehk kuue-seitsmekuused sõimelapsed, sest tol ajal emad kolme aastat kodus istuda ei saanud. Esialgu töötas ta väikestega kaks kuud. Kui naine tööpäeva lõpus koju jõudis, pea huugas. “Neid oli seal rühmas päris palju ja tõesti raske oli,” rääkis Valentina. Hiljem harjus ta ära.
Tema esimeses rühmas olnud tüdruk toob praegu Mustvee lasteaeda oma lapselast. “Tema poega ma kasvatasin ka, nüüd siis pojatütart,” lisas Valentina. Tema sõnul töötab Mustvee Konsumis veel üks tubli vanaema, kelle lapselaps samuti praegu lasteaias käib. “Mustvees on tõesti väga vähe inimesi, kelle lapsi ma pole kasvatanud,” kinnitas Valentina Tooming.
Julgemad, targemad ja valivamad
Juba 1. septembrist viidi ta kahe-kolmeaastaste rühma. 1968. aastal Valentina abiellus, tema abikaasa on pärit Ulvist, ta tuli Mustveesse venna juurde elama ja nii noored kohtusidki. Perre sündisid tütar ja poeg.
1973. aastal asus Valentia kaugõppes õppima Tallinna Pedagoogilisse Kooli, mille lõpetas 1976. aastal ja sai lasteaiakasvataja tunnistuse.
“Mulle meeldib lastega töötada, mõnikord oled küll õhtuks üsna väsinud, aga hommikul tulevad nad jälle säravate silmadega ja oma juttudega, siis unustad kõik ära ja hakkame jälle mängima,” rääkis ta.
Lasteaias meeldib Valentina Toomingale veel sellepärastki, et lastega töötades näeb kohe ka tulemust. Pea 43 aasta jooksul on lapsed tema hinnangul muutunud julgemaks, targemaks, aga ka valivamaks. Kahju on Toominga hinnangul sellest, et lapsed ei tunne koduloomi ega tea, kuidas näiteks lehm häälitseb. Maaelust ollakse paraku aina kaugemale jäänud.
Varem tunti rõõmu igast mandariinist ja kommist, nüüd on nii, et valitakse väga hoolega, mida süüa. “Lapsed on harjunud sellega, et kõike on saada,” tunnistas Valentina.
Agressiivsemaks pole lapsed kasvataja Toominga hinnangul küll lasteaias läinud. Väiksemate aitamist ja hädasolijate abistamist õpetavad lasteaias kasvatajad. “Meie selleks ju siin olemegi,” kinnitas ta.
Oluline töö sisu
Kolm aastat on Valentina Tooming töötanud ka Mustvee lasteaia juhatajana, see oli aastatel 1995 – 1998.
Mustvee lasteaiast on Valentina lisaks lapsepuhkusele ära olnud veel poolteist aastat, kui ta töötas koolis. Lasteaias oli väike palk, koolis aga pakuti pea kolmandiku võrra rohkem. Nii läkski Valentina kooli pioneerijuhiks. Kool asus lasteaia kõrval. “Kui lapsed jalutasid, siis vaatasin õpetajate toast nukralt neile järele. Mina tõstsin kätt mingite ideaalide pärast, mida ma ei jaganud. Mulle see üldse ei meeldinud ja ma läksin lasteaeda tagasi.” Palgavahe ei olnud Valentina jaoks nii oluline kui töö sisu.
Ema jälgedes on läinud ka tütar, kes töötab Mustvees algklasside õpetajana ning õpetab ka eesti keelt.
Mustvee lasteaias olid varem segarühmad, kus kogu suhtlemine ja õpetamine käis eesti keeles. Alles hiljem viidi osa rühmi lahku. Lastele oli see kasvataja hinnangul hea, sest nad said selgeks mõlema keele. Lapsed omandavad keele kiiresti. Esimesel aastal olid venekeelsetest peredest pärit lapsed rühmas küllaltki passiivsed kuulajad, kuid juba teisel aastal olid nad aktiivsed suhtlejad ka eesti keeles.
Vanas lasteaias oli ahiküte ja puudusid mugavused. Kõik olid väga rõõmsad, kui 1980. aastal avati uus lasteaed praegustes ruumides. Kõik tundus nii avar ja puhas ja ilus. “Nüüd oleme siin olnud juba 30 aastat, maja on hakatud otsast remontima ja remont läheb edasi — nii palju, kui linnal raha on.” Ka Valentina Toominga rühmas algas remont. “Enne pensionile minekut ehk saan ka uues vastremonditud rühmas töötada,” avaldas ta lootust.
Igal sügisel tulevad rühma uued lapsed. “Eriti raske on väikestega, nemad käivad kodus poti peal, aga meil on siin väikesed WCd. Alati kardan, et kuidas nad harjuvad, paneme ka potid igaks juhuks valmis. Aga ei ole midagi hullu, kõik harjuvad kiiresti ära,” rääkis Valentina Tooming.
Koos lastega on käidud Elistvere loomapargis, Kassinurme mägedes kelgutamas, samuti Tartus mänguasjamuuseumis ja botaanikaaias. Väga kaugele väikeste lastega ei sõida. Osa vanemaid tuleb lastega meelsasti kaasa. “Kolimisel aitasid samuti lapsevanemad. Kui koostööd teha, on kõik korras,” kinnitas kasvataja.
Oma kolleegidega väga rahul
Mustvee lasteaia juhataja Monika Metsaru oli varem Valentina Toomingaga ainult nii palju kokku puutunud, kui tema laps lasteaias käis. “Nüüd, kui temaga koos töötan, võin öelda, et Valentina on väga sõbralik inimene. Kui tal on mure, siis ta tuleb ja räägib kohe otse välja. Meil on nii väike maja, uksed pidevalt lahti ja ma kuulen kõike, mis rühmades toimub. Valentina rühmas ei tehta kunagi kõva häält,” kinnitas juhataja, kelle hinnangul on Mustvee lasteaias väga tore kollektiiv, omavahel saavad inimesed hästi läbi. “Kui ongi mõne asja üle virisemist, siis räägime suud puhtaks ja elu läheb edasi.”
Mustvee lasteaias käiad ka ümberkaudsete valdade lapsed, tulevikus lähevad nemad kindlasti ka Mustveesse kooli. Kui lasteaeda soovijaid on rohkem kui rühmades kohti, tuleb kõigepealt vastu võtta oma linna lapsed. “Keeruline on, kui keegi tahab tulla õppeaasta keskel, siis peab vaatama, kuhu rühma saab panna,” tõdes juhataja.
Sõimerühm on Mustvee lasteaias eesti õppekeelega, seal on väga hästi näha, kuidas keele selgeks saab. “Kes on kaks aastat sõimes käinud, oskab rääkida, sest lapsed õpivad kiiresti.” Kui laps tuleb perest, kus räägitakse ainult vene keelt, on tal algul muidugi raske. Mustvee lasteaiast on ka vene õppekeelega rühmast läinud lapsi eestikeelsesse kooli ja nad on kõik hästi hakkama saanud, teadis juhataja.
iii
HELVE LAASIK
