21. aprillil oli Eestis tulipunktis meie karjuvalt suur sooline palgalõhe ja seda juba viiendat aastat järjest. Ka Euroopa Liidus tähistati tänavu viiendat korda võrdse palga päeva, aga seda juba veebruaris.
Võrdse palga päev näitab lisatööpäevade arvu, mis naistel tuleks sel aastal teha, et saada meeste eelmise aasta sissetulekutega võrdne palk. Võrdse palga päeva kaudu saame teada, kui palju tuleb naistel ühe aasta jooksul rohkem tööd teha, et teenida sama palju kui mehed. Seega rügab Eesti naine keskmiselt 111 päeva lisaks, et välja teenida Eesti mehe aastapalk.
Palgalõhe 16 protsenti
Hetkel on Euroopa Liidus sooline palgalõhe 16 protsenti, mis näitab naiste ja meeste tunnipalkade erinevust majanduses tervikuna. Antud number ei kätke erinevusi naiste ja meeste hariduses, töökogemuses, tööaja kestuses ega ka töökohtades. Kui Euroopa Komisjoni analüüs arvestaks ka nende teguritega, oleks võimalik seletada umbes poolt palgalõhe suurusest. Seega on põhjendamata soolise palgalõhe üheks põhjuseks naiste diskrimineerimine tööturul.
Mõni võib ju elutargalt ütelda, et mis siin ikka halada. Eksisteeris 102 aastat tagasi ju seesama probleem, kui üks Eesti esimesi naisõiguslasi Marie Reisik kirjutas, et naised võiksid üles astuda „… igasuguse tööjõu koorimise, selle eest maksetava tasu väiksuse, igasuguse majanduslise surve vastu“. Nii et mitte midagi uut päikese all! Iseasi on, kas me saja aasta möödudes lepimegi ebaõigluse kui paratamatusega?
Käesoleva aastatuhande alguses oli sooline palgalõhe Eestis 22 protsenti ja püsis lootus, et see väheneb. Täna on palgavahe paraku 30 protsenti. Ka selle aasta värsked numbrid rõhutavad kurba tõika, et naiste ja meeste palgaerinevus Eestis on jätkuvalt Euroopa Liidu sügavaim, ületades liidu keskmise pea kaks korda!
Töötasust tuleb rääkida sügavuti
Kehvem töötasu tähendab otsemaid ka nigelamaid hüvitisi. Teisisõnu toob kolmandiku võrra madalam palk endaga kaasa väiksemad hüvitised. Näiteks oli ühe päeva keskmine hooldushüvitis last põetaval kaks aastat tagasi mehel 20 eurot, naisel seevastu 11 eurot päevas!
Statistikaameti andmetel maksis töötukassa 2012. aastal töötuskindlustushüvitist naistele keskmiselt 245 eurot, meestele aga 330 eurot kuus. Vahe on peaaegu 100 eurot! Kui võrrelda meestele ja naistele määratud riiklikku vanaduspensioni, siis siin olulisi erinevusi pole, küll aga laiutab suur vahe teise pensionisamba väljamaksetes. Meestel on see keskmiselt 30 protsenti suurem kui naistel. Kas me tõesti tahame, et tulevane pensionär on vana vaene naine!?! Samas on meie naised meestest haritumad, millega Eesti terves maailmas silma paistab.
Vaadates soolist palgalõhet kõige avarama pilguga, siis on ebavõrdsus naiste ja meeste arenguvõimalustes Eesti ühiskonda sisse kodeeritud. Naiste potentsiaal on majanduses selgelt alakasutatud. Otse öeldes: naiste võimekust alaarendatakse süstemaatiliselt. Seega on tegu ilmselgelt terve ühiskonna probleemiga ja see puudutab meid kõiki.
Kui 1957. aastal kehtestati Rooma lepinguga põhimõte “võrdse töö eest võrdne palk”, siis oli Euroopa kogu maailmale soolise võrdõiguslikkuse osas suureks eeskujuks. Paraku on palgaerinevused väga visad kaduma.
Euroopa Komisjoni soolise võrdõiguslikkuse strateegia ei välista tugevamaid õiguslikke meetmeid palkade läbipaistvuse, sanktsioonide ning meeste ja naiste palgaerinevuse regulaarse aruandluse osas. Selle viimasega on asunud tegelema ka Eesti valitsus. Sotsiaaldemokraadist sotsiaalkaitseministri Helmen Küti eestvõttel töötati välja ülimalt asjakohane määrus soopõhiste andmete kogumisest töökohtadel. Loodan kogu hingest, et uus sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna jätkab samas vaimus ja et hakkab laekuma statistilisi andmeid, mis on heaks aluseks soolise palgalõhe vähendamisel.
Head põhimõtted ellu!
Suure sammuks edasi võib pidada ka aprilli algul ametisse astunud valitsuse poolt koalitsioonileppesse kirjutatud põhimõtet “anda palgalõhe vähendamiseks tööinspektsioonile volitused järelevalve tegemiseks naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest tööandja poolt makstavate palkade ja hüvitiste üle”.
Nüüd on astuda vaid see viimane samm: head põhimõtted peavad saama ellu rakendatud. Seda peavad tegema valitsus, tööandjad ja ametiühingud käsikäes. Aga tegelikult kogu ühiskond. Me ju ei soovi, et sooline palgalõhe kasvab üle sooliseks pensionilõheks. Ega ka seda, et Eesti naine on Euroopa naisest vähem väärt?
MARIANNE MIKKO, riigikogu liige, SDE
