Mari silmitses suurisilmi hoovis peatunud väikest rohelist autot. Ta jooksis kikivarvul esikusse ja piilus veelkord uksesilmast õue. Auto seisis samal kohal, tuled põlesid ja sees liikusid mõned kogud. Mari süda hakkas kiiremini tuksuma ja silmad kippusid märjaks minema, kuid ta võttis siiski julguse kokku ning kinnitas endale, et midagi halba ei saa juhtuda. Ta tõmbas nagist neoonkollase tuulejope ning lükkas jalga suured vanad kummikud. Mari avas vaikselt välisukse ja piilus praost välja. Samal ajal oli autost üks naine välja tulnud. Ta otsis midagi närviliselt oma pruunist käekotist, samal ajal vihmavarju pea kohal hoides. Hetkel, mil naine väikest hirmunud tüdrukut uksel märkas, jättis ta otsimise ning küsis hellalt:
?Kas see on sinu kodu, tüdruk??
Mari noogutas. Naine sattus segadusse ning püüdis koledale ilmale vaatamata veidikene ringi vaadata. Ta sosistas omaette:
?Ma ei mäleta, et siin oleks see kiik olnud. Ja maja… maja number, kus on maja number??
?Minu kodu number on seitse,? vastas Mari vähe häbelikult. Tüdruk tundis, et muutub julgemaks. Ta ei kartnud enam üldse.
?Seitse? Oi, anna andeks. Me… me alles kolisime ja olime nüüd mitu päeva ära. Ja sellise ilmaga on väga raske nähtavus…? jõudis naine öelda, kuni autost välja tulnud mees vahele segas:
?Ning me ajasime midagi sassi. Me otsime maja number kaheksa.?
?Kas see on teie uus kodu?? uuris Mari.
?Just. Meie uus kodu,? kinnitas meesterahvas.
?See maja on üle tee!? vastas Mari.
Naine otsis käekotist ?okolaadikommi ning ulatas selle Marile.
?Näe! See sai küll veidi märjaks ja võõraste käest ei tohi kunagi kommi vastu võtta, aga me oleme nüüd naabrid,? naeratas naine.
Mari võttis kommi vastu ning jäi uustulnukaid vaatama. Nad istusid autosse, lehvitasid ning tagurdasid hoovist välja. Mari vaatas neile pikalt järele, kuid ei näinud, et tagaistmel istus üks heledapäine poiss, kes tüdrukut kogu aja pingsalt jälginud oli.
(järgneb)
