Väike Mari kasvab suureks 21

21. 

Jaan vaatas üksisilmi oma roosat hoiupõrsast.

“Oled sa kindel, et me peame su põrsa ära lõhkuma? Me ei pea ju neid ostma,” ütles Mari.

“Jah, ma olen kindel. See on väga vajalik,” vastas Jaan ja virutas isa haamriga hoiupõrsa katki. Rahakassa tükid lendasid voodil laiali. Jaan luges raha üle. Kokku oli tal täpselt seitsekümmend üheksa krooni ja üheksakümmend senti.

Paari kvartali kaugusel laste kodudest asus suur market. Poes olid alanud suve puhul soodustused ja mänguasjade osakonnas olid hinnamuutused eriti vägevad.

Lapsed küsisid vanematelt luba parki minna, kuid tegelikult läksid nad pargi kõrval asuvasse marketisse. Nad seisid ühe riiuli juures, kus oli palju mänguasju: karusid, autosid, väikesi palle, mängutelefone ja palju muud. Jaan võttis kätte patareidel töötavad telefonid. Kahe telefoni kaugus, nagu Jaan luges, võis olla kõige rohkem sada meetrit, et veel omavahel rääkida saaks. See oli suurepärane mõte osta need telefonid, mis päris ehtsad tundusid!

“Ostame roosad!” rõõmustas Mari.

“Ei. Võtame ikka rohelised. Kuidas siis mina roosa telefoniga räägin?”

“Seda ei näe ju keegi. Oleme akende peal, seal on levi parem, ja nii saamegi rääkida.”

“No ma tean seda,” teatas Jaan, “aga ma ei taha niimoodi. Võtame ikka rohelised.”

No olgu, see oli sinu mõte ja sinu raha. Aga mis siis, kui patareid tühjaks saavad?” küsis Mari.

“Siis on hullusti. Tule nüüd!” hüüdis Jaan, krahmas telefonipaki enda kätte ja suundus kassa poole. Kuid äkitselt möödus neist suurem poiss, käes pakk õhupalle, ja põrkas Jaaniga kokku, nii et kogu Jaani raha, mis küll tugevasti peopessa oli surutud, põrandale laiali lendas. Mööduv poiss ainult naeris ja ei suvatsenudki aidata. Lapsed asusid kohe raha kokku korjama. Kui kõik koos, lugesid lapsed raha üle ja said kokku vaid seitsekümmend kaheksa krooni ja üheksakümmend senti. Üks kroon oli puudu. “Mis nüüd saab?” küsis Mari nukralt.

“Ma tõesti ei tea. Ehk müüja saab aru, et meil on kroon kadunud.”

Lapsed läksid kassasse müüjannaga rääkima. Naine vastas:

“Teate, niimoodi võiks igaüks öelda, et tal kadus raha siinsamas poes ära. Olge head, minge küsige ema-isa käest see kroon juurde ja tulge siis tagasi. Ja minge nüüd kassa eest ära. Kliendid ootavad.”

Jaan ja Mari kõndisid tagasi riiulini.

“Aga meie oleme ka kliendid,” ütles Mari.

“Ma tean. Aga mõni müüja kohe on selline. Ema rääkis ka, et siin on ülbeid töötajaid.”

“Mida me nüüd teeme?” küsis Mari.

“Ma ei tea, aga igal juhul me ei varasta seda,” vastas Jaan, pani mänguasjapaki tagasi riiulile, raha kurvalt taskusse ja asus ukse poole teele.

“Aga Jaan! Mul on ju ka kodus raha!”

“Miks sa siis varem ei öelnud?” küsis Jaan naerdes.

Mari kehitas õlgu.

“Nüüd kähku koju ja jooksuga sinu tuppa!” hüüdis poiss, ja lapsed jooksid poest välja.

blog comments powered by Disqus