15.
Jaani isa oli muidugi väga pahane. Ta saatis lapsed kiiresti elutuppa ning läks neile ise ka järele. Ta lubas, et ei kutsu nii hilja öösel Mari vanemaid probleemi lahendama, kuid juba järgmisel päeval tuleb lastele küll karistus määrata, sest selline tegu on ju täiesti lubamatu, et nii pisikesed lapsed üksinda öösel uitama tahavad minna.
Öö oli juba käes. Tavaliselt magasid lapsed sellel ajal oma pehmetes voodites ja nägid ilusaid unenägusid, kuid nüüd pidid nad Jaani elutoas istuma ning poisi isa tõredat juttu kuulama. Isa oli loomulikult pahane, kuid eelkõige ehmunud ja hirmul, et lastel üldse selline mõte pähe tuli.
Tükk aega räägiti tõsist juttu. Marile tundus see lausa nii suurte inimeste jutt olevat, et paljudest sõnadest ei saanud ta üldse aru. Kuid Jaani isa oligi selline, et ta polnud harjunud lastega rääkima ja sellepärast tema sõnad hästi pikad ja keerulised.
Lõpuks käskis isa lastel magama minna ning ütles, et eks hommikul ole näha, kas ta Mari vanematele laste ulakast plaanist räägib või ei. Väike Mari lootis väga, et vanemad sellest midagi ei kuule. Ta teadis ka, et valetada ei tohi, kuid mis vale see on, kui ta üldse mitte midagi ei räägi – see oleks pigem nagu saladus. Mari, Jaani, Liisa ja Jaani isa suur saladus.
“Mari, ei tea, kas Jaani isa räägib sinu emmele ja issile kõik ära?” küsis Liisa üsna kurva häälega, kui lapsed juba teki alla olid pugenud.
“Ei ole minu isa selline lobiseja!” kaitses Jaan, “ma usun küll, et ta suudab seda enda teada hoida. Pealegi ei jõudnud me veel kusagile minna.”
Väike Mari aga ei julgenud midagi vastata. Ta kartis väga pahandusi. Nad kõik kartsid.
Järgmisel hommikul olid lapsed juba väga vara üleval ja pesid hambad ära. Nad üritasid võimalikult tublilt ise endaga hakkama saada, et Jaani isa nendega leebem oleks. Tüdrukud olid aidanud teineteise juukseid kammida ning pisut Jaanigi lühikesi juukseid korda sättida.
Kõik aga ei läinud nii, nagu lapsed olid lootnud, sest kui nad Jaani kööki hommikust sööma tahtsid minna, nägid nad seal istumas Jaani ema ja isa, kes olid üsna tõsiste nägudega. Jaani lootus, et isa tõesti kellelegi rääkima ei lähe, ei täitunud, sest ema näost oli näha, et ta kõigest teadlik oli.
“Ups,” sosistasid lapsed justkui ühest suust, sest pahandusi polnud ju kellelgi enam juurde vaja.
Kui tahad teada, mis lastega edasi juhtus, osta järgmise nädala laupäevane Vooremaa!
