Kusagil 1960. aastate lõpus hakati Eestimaal jõuliselt kolhoose-sovhoose liitma. Üks, kaks, isegi kolm väikest ja vaest ühismajandit pandi kokku ning usuti, et suurmajandi sünd toob rikkuse. Tegelikult muidugi ei toonud, tekkis hoopis suur ja kiratsev majand. Sest majandite liitmine oli eesmärk omaette, seadused, õigused ja kohustused jäid ju muutmata. Ühte saavutati sellega aga küll: anti stardipauk ääremaastumisele.
Suutlikkusest ei räägita
Umbes samasugust käekirja püütakse matkida praegu toimuva haldusreformiga, kus ilusate sõnade saatel tahetakse omavalitsuste arvu otsustavalt vähendada. Ideoloogia põhitõena toonitatakse küll, et omavalitsuste ühinemine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kuid tegelikkuses paistab kõik liikuvat teistpidi. Arutlused käivad vaid ühinevate omavalitsuste suuruse, mitte selle suutlikkuse tasandil.
Mitte keegi ei vaevu tegelema kõige põletavamate probleemidega, mis omavalitsuste jätkusuutlikuks toimimiseks vajalikud. Nagu näiteks omavalitsuste eelarve tulubaas, sest kui selle põhialuseid ei muudeta, siis ühinemiste käigus mingisugust kvalitatiivset nihet ei teki. Selgust vajab samuti omavalitsuste ja riigi vaheliste ülesannete selge jaotus. Rääkimata maavalitsuste ja omavalitsusliitude roll peale haldusreformi. Need kõik on aga esmased küsimused, mis vajaksid enne reformi väga täpset selgeksrääkimist ja fikseerimist. Ning lõpuks vabatahtlikkuse alusel ühinevate omavalitsuste lepingute juriidiline paikapidavus. Paraku püütakse nendest valuküsimustest tasahilju mööda libiseda.
Vaikselt on räägitud küll omavalitsustele suuremate õiguste andmisest kohalike maksude kehtestamisel, kuid reaalsus on siin viimastel aastatel sootuks vastupidine: Tallinna linnaga võitlev vabariigi valitsus seab sel teel aina uusi takistusi, et neid võimalusi omavalitsustes minimaliseerida.
Nüüd aga loodetakse matemaatilise tehtega lahendada kogu Eestimaa regionaalprobleemid.
Riigiteenused aina kaugemale
Kõige kurvem ongi tõsiasi, et reformi vastuargumente ei kuulata. Kunagine justiits- ja siseminister Kaido Kama ütles juba mitmed head aastad tagasi, et Eesti probleem ei ole mitte väikesed omavalitsused, vaid regionaalpoliitika puudumine.
“Maaelu on muutunud palju kallimaks kui linnaelu, riigiteenused viiakse inimestest aina kaugemale,” kinnitas ta viimasel Paide arvamusfestivalil.
Samale küsimusele juhtis hiljuti tähelepanu ka haridusfilosoof ja sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid, kes kirjutas: “Vaja oleks omavalitsusreformi, mitte haldusreformi. Asi ei ole selles, kui suured on omavalitsused ja kus asuvad haldusüksuste piirid. Muuta on vaja juhtimise, haldamise, sidustamiste ja valitsemise süsteemi.”
Tegelikult on see veelgi enam: maapiirkondades elu säilitamisel on oma strateegiline eesmärk. Et oma toit oleks laual ja kaitsevõime püsiks üle maa. Tühjaks jäävad külad on juba oht rahvuslikule julgeolekule.
Siililegi on selge, et 10 000 elanikuga omavalitsus on uhkem kui 5000 inimesega. Veel vingemad oleksid kahekümnetuhandesed vallad. Aga keegi ei vaevu endalt küsima, mida mõtleb ja tunneb inimene, kellest uus vallakeskus pärast reformi juba 50 kilomeetri kaugusele jääb. Inimene, kes peab perearsti juurde sõitma tund aega.
Juba on kuulda arvamust, et inimestel polegi tänapäeval vaja vallamajas käia, meil ju e-riik. Aga huvitav küll, iga päev näeb vallamajas siiski liikuvat kodanikke, kes selle tee jalge alla on võtnud. Sest internetiühendusega on maapiirkondades elavad inimesed sageli üksi jäetud.
Medali sellest poolest aga ei räägita, sest nagu taoliste reformide puhul ikka, maksab kogu selle peo kinni maksumaksja. Mina, sina, meie, kellele teenuste kättesaadavus aina kaugeneb.
Üksteise võidu kirjeldatakse hoopis seda, kuidas suured omavalitsused aitavad tõsta juhtimise kvaliteeti, kuidas see annab omavalitsusele suurema võimaluse.
Võib-olla ongi siin õigus ettevõtja Jüri Mõisal, kes kunagi välja ütles, et Kose juurde tuleb ehitada Tallinna linnamüür ja kõik, mis allapoole jääb, kujuneb looduskaitsealaks, kus võimutseb ürgne loodus ja elavad mõned maaelu luksust nautivad ning Jaapani turiste võõrustavad inimesed.
Haldusreformiga seoses räägitakse tõmbekeskustest. Unustatakse aga ära, et enamiku jaoks pole tõmbekeskuseks ammu enam Tallinn ega Tartu, vaid hoopis Soome. Ka Jõgevalt minnakse järjest sagedamini piiri taha, vahepeatust Tallinnas tegemata. Muid tõmbekeskusi nagu polegi.
Elu maal meenub valimiste eel
Mis võiks olla poliitikute huvi sellise matemaatilise haldusreformi puhul? Küllap loodetakse seeläbi jätta veelgi enam raha pealinna, sest vaadates EMOL-i viimaste aastate läbirääkimisi riigiga, hööveldatakse omavalitsuste rahakotti aina õhemaks.
Kas tõesti tahetakse sellega oluliselt kärpida erakondade järgmiste riigikogu valimiste kulusid? On ju vaks vahet, kas valimiskampaaniat tehes tuleb läbi sõita üle kahesaja omavalitsuse või viiskümmend. Sest kuluvad aeg ja raha ning lisaks pead veel igal pool ilusat lubadusterohket juttu ajama. Sootuks lihtsam on põigata kord nelja aasta järel läbi näiteks poolesajast omavalitsusest. Ja ka inimesi on hoopis vähem, kellega pead jutlema. Sest ega maaelu (loe ka: põllumajandus) muul ajal suurt meelde tulegi.
Rahvas, kaasa arvatud maal elavad inimesed, on valitsemise ka lihtsaks teinud, sest maarahval puudub juba mitu aastat oma erakond. Eesti Vabariigi ajaloos, ka sõjaeelses Eestis, pole sellist hullu lugu varem ette tulnudki. Eks selleni on jõutud teadlikku rada pidi.
1990. aastate alguses, kui mitu maaelu eest võitlevat erakonda pead tõstsid, arutasid ühed tähtsad poliitikud kohvilauas, et meie ülesanne on nad omavahel tülli ajada, küll nad siis ise üksteist söövad. Põhimõtteliselt on nii läinudki.
Ja nüüd me olemegi oma maaeluga seal, kus oleme. Aga selle asemel, et püüda elu, täpsemalt öeldes inimesi maal säilitada, tõmmatakse otsi järjest enam kokku. Ärgu nüüd hea lugeja arvaku, et omavalitsuste piire ei ole tarvis üle vaadata ning vastavalt vajadusele korrigeerida. Kindlasti tuleb sedagi teha ja ajaga kaasas käia. Küll ei saa see aga kujuneda excellikuks plaanimajanduseks, kus kabinettides piire ümber joonistatakse, et lõpuks võidukalt raporteerida: haldusreform on tehtud.
TIIT LÄÄNE, Jõgeva vallavolikogu esimees
