Laupäeval kogunesid Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja tema maakondlike organisatsioonide liikmed 16. üleriigilisele kokkutulekule. Märjamaa kirik ja lauluväljak jäid pidulistele kitsaks, poliitikutest oli julgenud tulla vaid Trivimi Velliste.
Kaitseliidu Jõgeva Maleva reservlipnik, sõjaliste teenetega vabadusvõitleja Karli Kukk ütles, et Jõgevamaa mehed sõitsid Märjamaale ühiselt ja neid osales kokkutulekul 20 ringis.
Velliste ja Reinsalu palusid toetust
Riigikogu liige Trivimi Velliste luges ette kolleeg Urmas Reinsalu tervituse, mis oli Märjamaale saadetud samal ajal Palamusel toimunud poliitvangide kokkutulekult.
„Ka täna tehakse katseid meie rahva ühtsust proovile panna ja kõigutada meie eneseusku. Kui me oleme julged, siis ei lähe sellised plaanid läbi. Loodan, et 28. novembril koguneme ühiselt Tallinna, et avada Vabadussõja Võidusammas. See sammas on tähis ka teie võitlusele Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest,” seisis Reinsalu avalduses. Reinsalu ja Velliste tegid vabadusvõitlejate 16. kokkutulekule ettepaneku võtta vastu pöördumine, et kokkutulek ei pea võimalikuks Pagari tänava piinamiskeldrite mahamüümist, vaid neisse keldritesse tuleks teha kommunismikuritegude muuseum, et nõnda mälestada ohvreid ja tuletada juhtunut meelde eesti rahvale ja väliskülalistele.
„Pagari keldrid on vastupanu ja kannatuste sümbolid, nende päästmine ja ajaloomälestisena hoidmine tulevastele põlvedele on meie ühine kohus. Eesti Vabariik peab näitama, kas ta on au ja õigluse riik, kas ta on vaimuvalla vabariik või lihtsalt tühipaljas mammonavabariik,” rääkis Velliste.
Riigikogu liige tuletas sõjameestele meelde Rooma senaator Cato vanemat, kes kõik oma kõned lõpetas lausega: “Muuseas, Kartaago tuleb hävitada!”
„Mina kordan oma kõnedes niikaua, kui võit on käes: “Eesti Vabariik peab teie ees oma auvõla lunastama. Nõudkem, et riigikogu täidaks oma kohuseid ja ütleks oma ametliku otsusega, et teie olete Eestimaa sangarid,” rääkis Velliste.
Põlluaas vabandas presidendi asemel
Eesti Rahvusliku Liikumise esindaja Henn Põlluaas meenutas presidendi kõnet Võidupüha paraadil, kus president võrdsustas tänapäeva missioonidel hukkunud eesti sõdureid Vabadussõja sangaritega.
„President ei maininud mehi, kes võitlesid Eesti vabaduse eest Teises maailmasõjas. Mul on piinlik, kuigi see ei ole minu süü, aga ma vabandan teie ees. Oma rahva silmis olete kangelased võrdes Vabadussõja sangaritega, ükski valitsus ei saakski suuremat tunnustust teile anda kui oma rahvas,” rääkis Põlluaas.
Vabadusvõitlejate Tallinna ühenduse nimel sõna saanud Narva pataljoni võitleja Ants Teder rõhutas, et noored mehed läksid sõtta, relv käes, tasuma pisarate eest, mida iga pere oli pidanud valama.
„Me ei tahtnud midagi demonstreerida, me ei soovinud vabadust kõrgema palga eest, nagu tahetakse täna. Kerkigu, relvavennad, teie silme ette kuldsete tähtedega marmortahvlile kirjutatu: meie au nimeks oli, on ja jääb truudus. Vabadusvõitlejad, me elame veel!”
Lätlased soovisid jõudu võiduks
Läti vabadusvõitlejate nimel sõna võtnud noorteerakonna Läti Rahvuslik Jõud esindaja Gundars Kalve, kes on omal kodumaal tuntud kui üks Leegioni päeva korraldajatest, rõhutas, et eestlased ja lätlased võitlesid koos Teises maailmasõjas õigel poolel oma rahvusvärvidega nii käisel kui ka südames ja hinges.
Kalve meenutas 1990.aastat, mil Balti riikides eksisteeris veel Vene sõjavägi ja Klaipeda suures sõjaväebaasis anti käsk leedulasi tulistada. Lätlased ja eestlased vaatasid teineteisele otsa ja mõistsid sõnadeta, et ei tõsta relva vendade vastu. Järgnesid ülekuulamised ja vangistamised, kuid Eesti ja Läti noormeeste südametunnistus oli puhas.
„Tänapäeval on minu kodumaa ilma lahinguteta ära andnud minu ja mu poegade maa Abrene. Okupandid jätkavad pidutsemist oma mälestusmärkide juures ega häbene nimetada läti keelt koerte keeleks. Noortel ja hallpäistel pole teist teed , kui ühendada käed ja võidelda õlg õla kõrval. Kõigis kolmes Balti riigis tuleb ühendada käed, et hakata ehitama rahvusriike.
Läti Rahvuslike Sõjameeste Ühingute esimees leegionär Edgars Skreija tõi 15. ja 19. diviisi võitlejatelt tervitusi 20. diviisi meestele. „Meie võitlus oli kommunismi vastu, suurima kurjuse vastu maailmas,” meenutas Skreija, avaldades lootust, et noored minevikku ei unusta.
Märjamaal viibis ka vabadusvõitlejate delegatsioon Leedust, soovides samuti Balti ühtsust nii täna kui tulevikus.
Jüri Uluotsa poliitilisest pärandist
Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Gunnar Laev meenutas Jüri Uluotsa, kelle põrm sängitatakse tänavu kodumaa mulda riiklike tseremooniareeglite kohaselt.
„Jüri Uluots jõudis peaminister olla lühikest aega, oktoobrist 1939 juunini 1940, kuid tema teened olid suured 1944. aastal, kui rinne oli taandunud Narva joonele,” rääkis Laev.
„Selles olukorras pöördus presidendi ülesannetes peaminister rahva poole, kutsudes mehi relvile, takistamaks punaarmee tungi suveräänse Eesti Vabariigi territooriumile. Seda, et Uluots tagas juriidilise järjepidevuse ja selle kaudu ka praeguste valitsuste legitiimsuse, näivad riigikogulased tunnistavat, sest see kinnitab õigust ka nende endi olemisele. Kümned tuhanded mehed, kes oma elu kaalule pannes valitsusjuhi kutset järgisid ja asusid relvaga Eesti piiride kaitsele, ei ole saanud riiklikku tunnustust. Riigikogu see ei häiri.
Mitte kellelgi pole õigust Jüri Uluotsa poliitilist pärandit meelevaldselt interpreteerida. Tunnistades tema rolli Eesti Vabariigi järjepidevuse tagamisel, tuleb tunnustada ka tema kutset järginud meeste võitlust vabadusvõitlusena.”
JAANIKA KRESSA
