„Kaks teist korda ümber Kuremaa järve“. Üritus, millest kõik teavad, kuid millel vähesed on osalenud. Üritus, millel ma olen tahtnud alati osaleda, kuid kus iga kord midagi ette tuleb. Kuid nüüd… Nüüd ma sinna jõudsin. Ja armusin.
Olgu alustuseks paar asja selgeks tehtud. Mulle meeldib väga kõndida, joosta ja sportida. Aga kardan kohutavalt puuke. Kõndimine ja kõik on seega minu jaoks tore, kuid hirm pahatihti lihtsalt pärsib minu soove loodusesse minna.
Kolmapäeva pärastlõunal võtan vastu otsuse: seekord lähen ümber Kuremaa järve kõndima. Töökaaslased muigavad, kui ütlen, et start on 4.28. Hommikul. Siis kui normaalsed inimesed magavad. Aga ma olen aru saanud, et Kuremaal vist ei magata. Sest miks muidu otsustatakse kell 4.28 kõndima minna.
Hüüp, karu ja lõvi
Reede õhtul lööb sisse esimene kahtluseuss. Kui nüüd ilm viimseni halvaks läheb, siis tulevad väljareklaamitud 13 kilomeetrit ühed väga märjad ja külmad kilomeetrid. Ja suurem küsimus on, kuidas ma kell 2 öösel üles saan. Kuid olen lubanud ning seega tuleb end juba kell seitse õhtul magama sundida.
Laupäeva öösel kell 2.20 heliseb äratuskell. Olgugi et kell seitse magama jääda ei õnnestunud, olen isegi üsna ergas. Teen vajalikud toimingud, pakin kolm paari riideid kaasa ning sisimas palun ilmataati, et ta meid hoiaks.
Kell 3.20 stardin kodust. Tee on paksu udu alla mattunud ning sõidan sõna otseses mõttes pimesi Jõgeva poole. Esimene uni on silmast kadunud ning keskendun teele.
Punkt kell 4.05 olen Kuremaa lossi ees. Olgugi et plaanisin veel kümmekond minutit autos pikutada, ei tule sellest midagi välja. Uni tuleb silma küll tagasi, kuid pean veel vapralt vastu.
Mõnikümmend minutit hiljem saabuvad teised matkalised ning tee võib alata. Matka juhtiv Raul Soodla tõdeb juba autost väljudes, et minu valitud heledad jooksujalatsid, millest mul enam eriti sooja ega külma pole, ei sobi mitte. „Sul saavad jalad kohe märjaks,“ vaatab ta mulle otsa. Selgub, et kaasavõetud kummikud lähevad hästi kaubaks.
„Teel on kohti, kus keegi kunagi käinud ei ole ning jalad saavad teil kohe kindlasti märjaks,“ lubab Soodla. Lisab veel, et ilmselt näeb Kuremaal lõvi ja karu ka. Rõhutab, et ette võib tulla kõike. Kahtlus veel sisse ei poe ning asume teele. Kohe paarikümne meetri järel kostab naljakat häält. Selgub, et see on ürituse maskott hüüp, kes meid oma häälitsusega teele saadab.
Mööda asfalti Palamuse poole tammudes pöörab Soodla ühel hetkel teelt. Kaugemal kõrgub midagi suure heinamaa taolist. Ühel hetkel vaatab ta muigega meie poole ning osutab selle sama, põlveni kõrguva rohuplatsi poole. „Päriselt või?“ küsin ta käest. Ta ei lase mul seda kaks korda küsida, vaid hakkab ees minema. Mina, eluaegne puugikartja, hingan sügavamalt sisse ning võtan järele. Ka teised on veidi skeptilised, aga keegi ei virise.
Püksid saavad esimestel meetritel läbimärjaks. Siis saab jope märjaks. Aga rühime edasi. Tänan end mõttes, et kummikud jalga panin. See oli parim otsus. Kõrge rohu sees rühkides sillerdab hommikust kastet ja kuuleb linnulaulu. Tagant kostab jutuvada.
Viimaks oleme esimese katsumuse lõpetanud. Kuulen kaugemalt automürinat. Selgub, et maantee on praktiliselt meie kõrval. „Sa ikka tead, et autotee on siinsamas?“ küsin Soodlalt. Ta muigab ja noogutab. „Asfalteeritud ka,“ lisab ta. Ja lubab siis, et alles läheb lõbusaks.
Rühime edasi. Kõrgem rohi on vahepeal asendunud väikese metsateega ning siis pöörame juba puuderägastikku ja võssa. Endiselt kaugemal autod mürisemas.
Asustamata koht
„Nüüd saab pea ka märjaks,“ lubab Soodla, kui järgmisesse võpsikusse suundume. Olen mõttes tänulik mütsi ja kapuutsi eest, need päästavad päeva. Jalad ja pea on kuiv, rohkem nagu tahta ei oskagi. Okste ja puude vahel liikumine annab sooja ning viimaks ei märka enam isegi, et riided niisked on. Olemine on hea, kuigi võrdlemisi unine.
Pärast pikka metsa ja võsa vahel rabelemist jõuame taas järve äärde. „Meid ootab koht, kus keegi pole käinud,“ ütleb Soodla, lubades, et seal läheb kohati raskeks. Hakkame jälle kõrgema heina sees kõndima. Kuni hetkeni, mil minu ees kõndinud matkajuht täieliku võpsiku poole osutab. „Päriselt või?“ küsin jälle. Ja läinud Soodla ongi.
Ning siis ootab meid kõiki ees paras katsumus. Okste ja puude vahel laveerimine annab sooja ega lase silmal looja vajuda. Rühime, ronime, poeme. Aeg-ajalt tuleb üle kraavide ronida ja julgelt edasi panna. Meie suurem katsumus lõppeb kraavi kaldal balansseerimisega. Vihm ja kaste on maa libedaks teinud ning veidi annab end puu toel üleval hoida, et päris kraavi ei prantsataks. See on minu jaoks ka raja kõige hirmsam osa.
Kuid üllatuseks ootab meid seejärel täitsa tavaline tee, mis viib Udu tallu. Naljatan, et rohi ja võsa on nõnda armsaks saanud, et lihtlabane sõidutee tundub kuidagi igavana. Soodla vaid muigab ning järgmisel hetkel leiame end mööda põldu astumas. Seekord annavad mu kummikud alla ja vesi tuleb sisse. Väikest loigukest paremas jalas kannan finišini endaga kaasas.
Värske Vooremaa
Ühel hetkel jõuame Oskar Lutsu kivi juurde. Selgub, et meid ootab turgutav pähkliamps ja värske Vooremaa. Kui väga tahta, võib veel trükilõhnagi tunda. Kõik süvenevad lehte.
Seejärel on aeg Kuremaale tagas asutada. Pole aimugi, mis kell on, ent umbes kuus kilomeetrit on jäänud. Hakkame astuma. Tee muutub rahulikumaks, oksad ja võsa asenduvad metsaga. Kauguses mürisevad endiselt autod. Tunnen, et uni hakkab maad võtma. Võitlen sellega mitu kilomeetrit. Arvan, et korraks isegi liikumise peal tukastan. Kaasmatkajad pakuvad kuusevõrseid ja nuusutavad kullerkuppe. Kostab linnulaulu ja päike paistab. Ilmataat pidas mulle antud sõna.
Vahepeal kadunud uni tuleb viimastel kilomeetritel taas tagasi. Kuid Kuremaa juba paistab ja see lisab sammule erksust. Viimaks hakkame kohale jõudma. „Tere hommikust, ilusad inimesed!“ kostab lossiaknast. Lossirahvas on meid juba ootamas. Vahetan porised jalanõud puhtamate vastu. Sõbralik pererahvas kostitab meid väärilise hommikusöögiga: isetehtud puder ja rohkelt võileibu. Sekka veel taimeteed ja kohvi. Viimnegi kui uni on kadunud. Ja uskuge mind, pärast 13 kilomeetrit pole midagi paremat kui toetav sõna ja imemaitsev puder. Rääkimata viietärni teenindusest. Päev võib alata.
Ma ei tea, kas see on Kuremaa vaim, sõbralik matkagrupp või mina ise, kuid tunnen, et paremini poleks saanud ükski hommik alata. Puugifoobik minus jäi juba esimeses kõrges rohus magama ning sportlik seiklushing võttis üle. Ühes jõuan selgusele: ma tahan kohe kindlasti veel.
KERTTU-KADI VANAMB
