Üksiküritajatena folgifestivalil

Laupäeva pärastlõunal jõuame peolinna meiegi, et näha käsitöönäitusi, elada kaasa viimastele sellel päeval tantsulaval üles astujatele,  kuulata pargikontserti ja mis kõige tähtsam ? kogeda ükskord ometi omal nahal, mis tunne on pikas tänavatantsijate rivis ise kaasa lüüa. Juba pargikontserdi lõppedes soovitavad korraldajad kõigil suuna kesklinna võtta. Tänavatantsu alguseni on küll veel ligi tund, kuid enne tuleb end suurde registreerimisraamatusse kirja panna ning kuulata ära korraldustoimkonna instruktsioonid. Tõtt-öelda oleme veidi kohevil, sest asjatundjate sõnutsi on selleaastaseks ühistantsuks valitud “Kuppari muori” kohe päris tants, mitte mõni üksteise sabas tammumine. Sellega iga “külast tulnu” ehk toime ei saagi. “Oh, minge ikka, hüüab rõõmus  rahvariietes daam, kui registreerimislaua juures oma kahtlusi avaldame. See on nii lihtne, ma tantsin teile kohe ette!” Tõepoolest, midagi kaelamurdvat selles loos  pole, kui tantsijale just karu tagajalale astunud ei ole. Saame pihku ka tantsukirjelduse, mille küljest leiame kupongi, mis lubab tänavatantsijal õhtusele simmanile kümme krooni odavamalt sisse pääseda. No tore on! Kõigepealt on aga vaja platsil oma kogunemissektor üles leida. Esialgu tammume seal üsna üksinda, kuid peagi hakkab meile ka naabreid-kolleege tekkima.

“Ah registreerima ka peab, meie ei registreerinudki,” tunneb meie selja taga koha sisse võtnud noorpaari õrnem pool muret. “Korra me registreerisime, aitab küll,”  rehmab perepea rõõmsalt käega.  “Jäta sina ka oma lollid naljad, mina olen võruke ja lähen panen meid igatahes kirja,” kuulutab noorik ja lähebki. Naasnuna teab ta öelda, et osalejanumbreid oli suures raamatus juba  tuhande ringis.

“Selle tantsukirjeldusega on nii, et kes rahvast tantsinud on, see saab aru, teistele ei ütle selline paber midagi,” külvab üks teismeline noormees eakaaslaste hulgas paanikat. Deserteeruma ei hakka selle jutu peale küll keegi, harjutatakse omaette samme ja õpetatakse juurdetulijaid. Meie ette tekib kaks koomilist paari: kaks tüdrukut omavahel, kaks poissi kah. Partnerivahetuseks ei lähe, kuigi naabrid noorte üle nalja heidavad. Ju häbenetakse. Aeg-ajalt kiirustab mööda korraldajaid. Korrigeeritakse kolonnide paigutust, tantsitakse kavasolevat soovijaile ette. “Poisid, kas tants selge?” pärib energiline näitsik ülemeelikutelt teismelistelt ja kuuldes jaatavat vastust, nõuab ettetantsimist. No läheb vaevalt korda ehk koolipoisi “kolm”.

Täpselt kell 21.00 hakkab muusika  mängima, eespool seisnud kolonnid saavad liikuma. Hiljem tulnud ja seega tagapool olijad saavad veel tükk aega kohapeal tantsuliigutusi teha, kuid lõbus on seegi. Ja kuigi Vabaduse plats Võru kesklinnas eriti ruumikas pole, saavad kõik kohaletulnud isu täis tantsida. Kahju on vaid pealtvaatajatest: nad ei tea, millest ilma jäid.

“Kuppari muoriga” ühele poole saadud, võetakse ette teised rahvalikuma moega rahvatantsud, sest simmanini “Kandle”-kultuurimaja aias on veel aega.

Kes platsil kõik jooksupolkad, sabatantsud ja reinlendrid kaasa vihtus ja veel parkigi rühkis, oli tõeliselt igitubli.

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus