Juba eeloleval laupäeval, 3. novembril toimub Jõgeva kultuurikeskuses Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi VIII Ühistukonverents „Et elaks Eesti!“ Kuulda saab kolme omavahel ning Eesti eluga seotud põhiettekannet, mis ärksamate kodanike kaasarääkimist ootavad.
Jaan Leetsar – „Kolme Eesti suurema ühistu tegevuspõhimõtete võrdlus”
Selle ettekandega tutvustatakse Eesti ühistegevuse tausta, uurides selle suuremaid saavutusi lähemalt, ja ühistegevuse vorme, mis on ühteaegu sarnased ja samas ka erinevad. Teame ju kõik ütlemist, et ühel asjal ei saa olla kahte peremeest, ent ometigi saab üks ja seesama asi olla kasulik väga paljudele, kui seda kasutada kordamööda või ühistes huvides. Loomulikult peavad igal mehel olema oma püksid ja igal naisel oma kleit, aga raudteerong võib olla sadadele ja tuhandetele ühine. Seda mõistmatum on ühisvara lõhkujate või läbustajate mõtteviis, et ega see minu oma ole, see on meie oma. Väike vihje: üks meist, ehk ka meie kõik, peame siin korra majja lööma. Teine väike vihje: ka ühise raha kasutamisel meie riigis tuleb silm peal hoida – ei ole see raha ju kellegi teise kui meie oma.
Märt Riiner – „Iganenud mõtteviis raha kasutamisel”
Ongi loogiline ja mõistetav, et eelmisest teemast peaaegu et kasvab välja järgmine, mille aluseks on siinkirjutaja vanavanemate mälestused riigilaenuobligatsioonidest ning tikutoosietiketist kirjaga „Hoidke raha hoiukassas!“. Kui mõelda sellele, kuidas möödunud sajandi keskel riik, mis oli kogu oma rahva tööandja ning palgamaksja, laenas oma töötajatelt raha, et nendele samadele töötajatele palka maksta, siis võib mõista ka, miks läksin ülikooli matemaatikat õppima.
Tahtsin teada saada, kas on mõni salavalem, mis ennast sabast süües laseb ärasöödud kõhul ikkagi täis saada. Ei olnud. Vist… Ja sama lugu oli tikutoosietiketiga, mille loosung elab tänagi edasi, kuigi teises sõnastuses: „Pane oma raha kuhugi fondi, inflatsioon tahab ju süüa!“
Harry Raudvere – „Riik kui omanikutulu allikas Nikolai Nossovi lasteraamatu „Totu kuul“ näidetega”
Siin tuleb jutuks, miks ühte keelt rääkivad ja ühesuguse käpikumustriga rahvad tahavad endale piiri ümber panna ning kutsuvad seda ala riigiks. Ilmselt peab see neile kasulik olema. Aga kummalisel kombel peab just rahvas pingutama püksirihma, et riik oleks õhuke ja rammus ning väljastpoolt vaadates meeldiv. Mõneti võiks siin huntide-lammaste kohta käiva ütlemise näidisena kasutusele võtta. Täna tahetakse, et „riik oleks söönud ja töölised terved”, aga peaks olema vastupidi – rahvas peab olema toidetud ja riik tänu sellele tugev!
Kummalisel kombel põlgasid mõned esinema kutsutud meie konverentsi ära, et see olla „natsionalistlik”, „poliitiline” ja võimalik, et ka „karjäärile halva mõjuga”. Samas – mis karjäär see on, mis oma rahvast koorida aitab?
Aga – astuge ligi, ärksamad ja julgemad, tulge ja kuulake! Ja haarake teises osas julgelt vaba mikrofon, et meid paika panna, kui selgub, et on paremaid lahendusi.
MÄRT RIINER, Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi juhataja
