Öölaulupeol sillatakse tänane kahekümne aasta taguse ajaga, kui laulev revolutsioon kogus tuure ja Alo Mattiiseni ning Jüri Leesmenti isamaalised laulud äratasid inimesed unest. Need laulud tõstsid vabanemislootustes eestlaste emotsioonid taevani. Lapsepõlvesõbrad ja pinginaabrid kinkisid kuulajatele midagi taolist, mille meenutaminegi tõstab tänini klimbi kurku.
See lühikene aeg, millesse mahub Alo, noore tundliku inimese tegelik avalik elu, ta tähelend, kehastab neid rütme ja meloodiaid, mis otsivad väljendust rahvuslikus vabanemisliikumises. Alo muusika innustav mõju kaasaegsetele äratab terve rahva kevadunistusi, mis algasid laulva revolutsiooni viisidega ja lõppesid Eesti Vabariigi ühinemisega Euroopa Liidu ja NATOga. Annab mõelda! Annab mäletada!
Alot mäletatakse!
Alo enneaegne surm ei võimaldanud tal oma silmaga näha seda kallast, kuhu me sildusime 2004. aastal. Meie hulgast lahkumise hetkel 1996. aastal oli ta kolmekümne viiene. Eelmise aastal, kui Jüri Leesment käis noorte laulupeol rahvale ja lauljatele kummardamas, oleks Alo olnud neljakümne kuuene. Temale ei olnud antud seda näha. Aga Alo ema südamelohutuseks saab öelda, et Alo süda tuksub liivakalmu all, kuni teda mäletatakse. Jumal tänatud – mäletatakse!
Aga kuidagi kesiselt on Jõgeva, sügavate kooritraditsioonidega maakond, esindatud öölaulupeol. See on aga üks jõulisemaid vorme Alo mälestuse taas üleslaulmiseks.
Otsisin enda jaoks selgitust, miks on öölaulupidu pealkirjastatud “Märkamise aeg”. Enda arvates leidsin sellele küsimusele vastuse Jarek Kasari loodud laulust “Minu inimesed”. Ütlen veelkord — minu inimesed, ja ma ei unustanud mitte kedagi,” laulab Jarek. Nende sõnade tegudeks tegemine eeldab tõesti m ä r k a m i s t.
Ühe keti lülid
Öölaulupeo järgsel päeval on 20. augusti klubi järjekordne töine koosolek ja Riigikogu juhataja Ene Ergma vastuvõtt. Need on väärilised sündmused meie riigi 90. sünniaastal ja neid võib nimetada ka ühe keti lülideks.
Sissejuhatuses 1996. aastal ilmunud raamatule “Kaks otsustavat päeva Toompeal” kirjutab Ülo Nugis, et ühes järelduses saame täna olla kindlad: Eesti poliitikat määratlevatel jõududel jätkus sel saatuslikul hetkel julgust, tarkust ja tahet leida üksmeel, millega Eesti riik loodi iseseisvana ja toodi kaotusteta välja laguneva impeeriumi ülemvõimu alt. Seda julgust, tarkust ja tahet jätkus ka vanematekogu otsusega loodud töögrupil. Sellesse töögruppi kuulusin koos Jaak Alliku, Jaak Jõerüüdi, Liia Hänni, Arvo Junti, Rein Järliku, Mart Laari, Klavdia Sergija, Vladimir Lebedevi, Viktor Andrejevi, Sergei Sovetnikovi ja Marju Lauristiniga.
Töörühmal olid toeks meie kogenud juristid eesotsas justiitsminister Jüri Raidlaga. Meie poliitilised taotlused ei tohtinud tekitada juriidilisi kaasusi ja sellepärast ei tulnud kiirustamine kõne allagi.
Iga dokumendi põhja loomine eeldas selget ideoloogiat. Ilma viimaseta oleks ettepanekute tulv kogu töörühma töö halvanud. Arvesse läksid ainult need parandused, mis täpsustasid sõnastust. Nii Marju Lauristin need suures saalis ette kandis ja põhjendas. Marju oli meie töörühma juht. Küsimused, mõttearendused, parandusettepanekud polekski lõppenud, kui Ülemnõukogu juhatusel poleks olnud erakorralisi volitusi. Juhatajale Ülo Nugisele oli sellega tagatud rangem saalis toimuvate protsesside ohjamine.
19. augusti õhtul allkirjastasid Ülo Nugis ja Tunne Kelam üleskutse Eesti rahva poole, tulla kaitsma Eesti Vabariigile eluliselt tähtsaid välismaailmaga sidepidamise keskusi.
Ühiskonnale oli sellega antud selge sõnum, et vastasseis Eesti Komitee ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vahel on lahenenud. Siinkohal meenutan, et 105 EV Ülemnõukogu liikmest oli Eesti Kongressi saadikuid 43 (41protsenti). Ja 69 ülemnõukogu liikmest, kes 20. augustil 1991. aasta hilisõhtul hääletasid otsuse “Eesti riiklikust iseseisvusest” poolt 35 (57 protsenti) olid Eesti Kongressi saadikud.
Rahvas oli valmis appi tõttama
Need olid päevad, kus rahvaga peeti nõu ja rahvas oli kõrgendatud valmiduses appi tõttama. Meie töögrupp töötas välja Eesti Ülemnõukogu avalduse riigipöörde kohta NSV Liidus. See viiest punktist koosnev tekst loob mõistete baasi, ülevaate kujunenud olukorrast ja meiepoolsetest võimalikest edaspidistest sammudest. Samuti töötasime välja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu pöördumise maailma riikide, parlamentide ja valitsuste poole.
Selles dokumendis ei olnud peamine aktsent appikutsel, vaid oluline oli selgitus, miks me just sellel hetkel nii käitume. Omamoodi katsekiviks oli ülemnõukogu otsuse projekti “Erakorraliste volituste andmiseks Eesti Vabariigi erakorralisele kaitsenõukogule” väljatöötamine.
See ettenägelik otsus oli vaja vastu võtta juhuks, kui sündmused oma arengus oleksid võtnud sootuks teise pöörde, kui välisjõudude mõjul oleks parlamendi tegevus tõkestatud. Otsus nägi ette, et sellel juhul taastab riikliku iseseisvuse Eesti Vabariigi erakorraline kaitsenõukogu. Selline volitus tulenes 1991. aasta 13. jaanuari Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi otsusest.
Kaheteistkümnenda koosseisu 46. istungjärk kestis kaks päeva ja tipnes otsuse eelpool nimetatud otsuse vastuvõtmisega.
Teedel vurasid Vene soomukid
Selle otsuse tegemiseni, mis siis vastu võeti, viis meid olukord, mis valitses väljaspool parlamendi istungisaali. Eesti teedel vurasid võõrvägede soomukid, nende kolonni pea oli juba Tallinna tänavatel. Kuid sellel otsusel olid ka väga kindlad õiguslikud alused, mis ühelt poolt lähtusid Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest ja mis olid kinnitatud Ülemnõukogu otsusega 30. märtsist 1990. Selle otsustamise aluseks oli ka referendumil väljendunud Eesti elanike tahe taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus.
Üheksakümmend aastat tagasi, kui Eesti Vabariik välja kuulutati, sisenesid Tallinna võõrväed. Eesti Vabariik sündis sellest sõltumata. Ka seitseteist aastat tagasi oli 69 saadiku otsus järgnevatele arengutele aluseks. Prantsusmaa ja Islandi Vabariigi ettepanekul võeti Eesti Vabariik ÜRO-sse vastu 17. septembril 1991. Nii et vähem kui kuu aega pärast meie ajaloolist otsust lehvis ÜRO peakorteri ees meie sinimustvalge lipp. Vardo Rumessen on nimetanud 20. augustit rahvusliku ühtsuse päevaks. Tuleb tunnistada, et tal on õigus.
Sillad erinevate ajapunktide vahel
21. ja 22. augustil toimub Tallinnas rahvusvaheline konverents “Iseseisvuse taastamine parlamentaarsel teel”. Sellest konverentsist võtavad osa Eesti, Läti, Leedu, Valgevene ja Ukraina Ülemnõukogu saadikud, kelle õlgadel lasub ajalooliste otsuste vastuvõtmine aastatel 1990-1992.
22. augusti õhtul võõrustab Jõgeva maavanem Aivar Kokk konverentsist osavõtjaid 35-aastaseks saanud Sõpruse pargis.. Ja kui avaneb võimalus, et Anatolijs Gorbunovs, Vytautas Landsbergis ja Arnold Rüütel istutavad parki ühiselt tamme, on see ilusaim täiendus noorimale kaitse all olevale pargile Eestis.
Toompea nõlval on ühte kivirahnu sisse raiutud daatum 20. august 1991. Tunnen siirast rõõmu, et Jõgeva linnas on “Hea Linna Vaimu” kivisse raiutud 20. august 2001. 2004. aastal avati Sõpruse pargis rahvusvahelise graniitskulptuuri festivali käigus 20. augusti sammas ja kaks aastat hiljem, iseseisvuse taastamise 15. aastapäeval avati samas pargis Tauno Kangro monumentaalskulptuur “Kalevipoeg kündmas”. Selle viimasega põlistasime peremehe. Kündja, kes oli vaba tänu armastusele maa vastu ja keda totalitaarne rezhiim kõige rohkem vihkas.
Need nimetatud kujud ehitavad omamoodi silla erinevate ajapunktide vahel ja nad kiusavad meenutama neid aegu, mille võtab kokku Lydia Koidula sõnadega: “See on patt, suur patt väike olla suurtel aegadel, kui inimene võib luua oma aega.”
ANTS PAJU
