Põleb maja, toimunud on liiklusõnnetus, naabrilt varastati auto, pargis ja tänavatel on huligaanitsejad. Seda turvatunnet riivavate sündmuste jada võiks veel pikemana näidata. Tekib küsimus, kes vastutab, kes peaks selle lahendama ja kuidas see üldse sündida sai. Enamasti pöördub pilk politsei ja päästeameti poole, mõnikord küsitakse, et mida inimesed ise saaksid ära teha. See kordub iga päev, kui meieni jõuab uudis mõnest õnnetusest, korrarikkumisest või kuriteost.
Kas kogukonnad peavad tegema ära riigi töö?!
Just sellise ärgitava pealkirjaga arutelu toimus arvamusfestivalil Paides, kus tõdeti, et inimesed ja kogukonnad tunnetavad sageli, et nende vajaduste ja muredega ei arvestata, samuti on elanike ohutunde tase piirkonniti väga erinev. See mõjutab otseselt elanike kaugenemist riigist ja vähendab turvalisuse tagamisega tegelevate asutuste legitiimsust. Politsei usaldusväärsus on küll kõrge, ent hinnang politsei tegevuskiirusele ja professionaalsusele on sellest märkimisväärselt madalam.
Siseturvalisuse valdkonna peamised väljakutsed tulenevad oluliselt sellest, et praegu ootavad inimesed turvalisuse tagamisel seda, et sündmustele reageerivad enamasti vastavad asutused. Seetõttu tuleb teatud valdkondades suurendada ning valdavas osas säilitada ja tagada vähemalt senine, samal tasemel reageerimisvõimekus. Elu ja tervist ohustavates olukordades ei tohigi olla teisiti.
Samas on riigiasutuste võimetel piirid. Iga kõrtsi juurde ei saa panna politseinikku ega iga puu juurde päästjat. Nii, nagu tuleohutuse tagamiseks on igas korralikus majapidamises suitsuandur, riske arvestades osades ka kustutid ja kustutussüsteemid ning läbimängitud käitumisjuhendid tulekahju puhul, võiks mõelda ka teistel turvalisusteemadel, milleks on ohutu liiklus, kord ja rahu tänavatel, koolides ja kodudes.
Igaühe panus kui asendamatu alus turvalisusele
Turvalisuse loomisel on vaja kogu ühiskonna pingutusi, et kurbi ja ohtlikke sündmusi vältida ja nende tagajärgi leevendada. Priitahtlikud pritsimehed ja –naised, abipolitseinikud, naabrivalvepiirkonnad ja merepäästeühingud, aga ka küla- ja asumiseltsid, korteriühistud on kõik olulisteks tegijateks.
Kui kodutänavad on korras, hoovid hoitud ja kogukonna inimesed aktiivsed, on ka vähem ohte ja märgatakse varakult neid, keda võib tabada mõni pahe, mis tipneb mõne õnnetuse või rikkumisega. Seega on eesmärgiks luua turvalisuse tagamisel reageerivate (eestkätt ametiasutuste töö) ja ennetavate (eestkätt märkava ja hooliva kodaniku panusena) abinõude tasakaal, mis tähendab, et igaühe panus on turvalise elukeskkonna loomisel ja hoidmisel asendamatu.
Vaja on teha veelgi rohkem koostööd
Selleks, et turvalisus oleks tagatud ühtlasemalt üle Eesti, on vaja senisest rohkem koostööd ja kohaliku eluga arvestamist. Siseturvalisuse valdkonnas on selliseks võimaluseks kogukonnakeskne lähenemine, mis seisneb koos kogukonnaga sealsete probleemide väljaselgitamises ja koos kogukonna esindajatega nende lahendamises.
Oluline on senisest suurem kaasarääkimise õigus turvalisuse küsimustes. Selles väljendub ka kohustus riigile – inimeste teadlikkuse ja oskuste edendamine läbi hariduse, tegevusi soodustava õigusloome ja laiemalt turvalisusesse panustavate vabaühenduste toetamise kaudu.
Selles valguses on maavalitsus eesotsas maavanemaga ja maakondlikud omavalitsusliidud seni vähe kasutatud võimalus.
Maavalitsuste eestvedamisel on loomisel maakondlikud turvalisuse nõukogud, kelle roll on edaspidi riigiasutuste (sh politsei, päästeamet jne), valdade-linnade, ettevõtete ja vabaühenduste koostöö suurendamine, et tagada maakonna turvalisus. Koostööalgatuste soodustamiseks on Siseministeerium kuulutanud septembriks välja ka kogukondliku turvalisuse toetusvoorud.
Kogukonnakeskse lähenemisega jõutakse kogukondade kaudu senisest tõhusamalt ka üksikisiku kaasamiseni. Ühtlasi aitab see suurendada usaldust vastavate riigiasutuste vastu ja toetab usku, et igaühel on võimalik oma elukeskkonna turvalisuse tagamisele kaasa aidata.
EIMAR VELDRE, siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik
