Tume maa valimispropagandas tekitab segadust

Läinud nädala kolmapäeval algas aktiivse valimisagiatsiooni aeg, mis tähendab, et muidu linnatänavaid kaunistanud näod kolisid telesse, sotsiaalmeediasse, autodele ja bussidele. Sinna, kus pole reegleid ja sinna, kus võtab võimust tume maa.


 Mõned hilised ärkajad said 23. jaanuari hommikul pahased kõned, kui aktiivsed kodanikud olid nende reklaamidest teada andnud. Politseile tuleb siiani teateid reegleid rikkuvatest plakatitest ja reklaamidest. Tehakse pilte, kirjutatakse, helistatakse. Pealekaebamine töötab täistuuridel nagu vanal heal nõukaajal. Oma osa saavad kõik: päikeseprillidega foto sõidukil, Eesti-Läti piiril figureeriv sinikollane plakat ja kolme musketäri kombel ühel pildil figureerivad mehed, kes pole isegi ühest erakonnast.

Surve ajakirjandusest ja sotsiaalmeediast

Kuid sealt edasi on tume maa, mida keegi pole kas tahtnud või jõudnud reguleerida. See on kõik, mis valitseb ajakirjanduses, sotsiaalmeedias, sõidukitel ja kultuurielus.

Ajakirjanikke ei survestata kunagi rohkem kui valimiste ajal. Peale selle, et kandideerijad soovivad oma häält ja mõtteid kuuldavaks teha, soovitakse leida mõttekaaslasi ja kaasvõitlejaid. Nii mõnigi ajakirjanik on viimaks järele andnud ning lausa ise poliitikasse suundunud. Kui paljud maakonnalehed, sealhulgas ka Vooremaa on arvamuslehe 23. jaanuari seisuga kandideerijatele sulgenud, siis suuremad päevalehed avaldavad ikkagi nende arvamusi, jättes märkimata, et tegemist on riigikokku kandideerijaga. Rääkimata pikkadest, kahe külje lugudest, mis käsitlevad konkreetselt üht kandidaati, keskendudes loomulikult tema tugevatele külgedele, saavutustele ja nii muuseas ka sellele, miks ta on otsustanud valimistel osaleda. Ja ka seda ilma igasuguse vastava märketa.

Seda segadust tekitavam oli läinud laupäeval ühes uudistesaates olnud persooniloo lõik, milles pühenduti ühe kandidaadi pereelule, kaunile kodule, väikestele lastele ning jällegi muuseas ka sellele, miks ta riigikokku kandideerida otsustas. Lõigu lõpetas tore klipp heast ja tarmukast emast, kes lapsele muusikakooli viiulit järele viima ruttas. Ja seda kõike jällegi ilma igasuguse märketa.

Kas monotükk on valimispropaganda?

Kuid tumeda maa olukordi on teisigi. Kas kavalalt valimisajal monotükke etendav näitleja, kes on uueks sihiks seadnud koha riigikogus, teeb oma tükis valimispropagandat või tööd, mis leiva lauale toob? Kas monotüki lõpus võib nime ja numbriga pastakaid jagada või mitte? Kas jõulukingitus tasuta etenduste näol Jõgeva- ja Tartumaa rahvale on püüd vaatajaid meelitada või viisakas nõks, et mitte valimispropaganda eest raha võtta?

Siinkohal tekib just kui kahe maailma kokkupõrge: kui ajakirjanikud ning juhtivatel kohtadel olevad inimesed peavad end valimiste ajaks töölt lahti võtma või päris lahkuma, siis näitlejad, muusikud ja kultuuriinimesed saavad oma tööpostil edasi olla.

Kui ajakirjaniku puhul on selge, et kandideerimine võib kaasa tuua lehe kallutatuse, siis ka monotükki tegev näitleja võib iseendast rääkivale monotükile just selliseid elemente külge pookida nagu talle meeldib.

Rääkimata sotsiaalmeediast, mis annab poliitikutele võimaluse ennast sel määral reklaamida, et internetis ruum otsa lõpeb. Seni on seda suutnud vaid Mart Laar, kuid kui lõppematutele reklaamidele pidurit ei tõmmata, võib see ilmselt oodata meid kõiki.

Kuid siiani pole keegi suutnud segadust tekitavatele olukordadele pidurit tõmmata. Rääkimata toimuvast sotsiaalmeedias, kus selgelt väiksemate summade eest saab rohkem reklaami, lähemale rohkematele valijatele ja just nõnda palju kirjutada kui internetis leiduv ruum parajasti kanda jaksab. Saab postitada pilte, näidata toredaid valijaid ja mõtiskleda elu olemuse üle. Kõike seda, mille eest peaks ajakirjanduses ja tänavapildis muidu suuri summasid maksma, saab nüüd häbi tundmata teha sotsiaalmeedia lehel, mõjutades sõpru, tuttavaid, perekonda ja töökaaslasi. Ning jällegi, ilma igasuguse märketa.

Lähenevad valimised ei ole iialgi olnud nii ebaausad kui on seda nüüd. Kui varem pidi aktiivse valimisagitatsiooni algus tähistama ühe teetähise lõppu ning looma võrdsed võimalused kõigile erakondadele, siis nüüd võib varjatult ja eetikapiire tundmata minna sotsiaalmeediasse, ajakirjandusse, sõidukitele, monotükkidesse ja südantsoojendavatesse saateklippidesse. Ning keegi ei saa öelda, et nii ei või, sest vastavad regulatsioonid lihtsalt puuduvad.

KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus