Kevad näitab küll juba tugevaid lähenemisemärke, ent kellele sellest veel vähe, võib minna Betti Alveri muuseumi Aafrika kuumust nautima: laupäevani on seal avatud Paul Alliku maalinäitus “Namiibia maastikud”.
Keskealine ja vanem põlvkond mäletab 2003. aasta detsembris meie hulgast lahkunud Paul Allikut arvatavasti endiselt rohkem lauljana. Kui mitte muu, siis vähemasti Avo Tamme ja Heldur Karmo loodud “Mustamäe valss”, üks menusaate “Horoskoop” hitte, on Paul Alliku esituses kõigil meeles. Et isikupärase häälematerjali ja lavasarmiga lauljal tegelikult maalikunstniku diplom taskus on, seda paljud muusikahuvilised arvatavasti ei teadnudki. Veel vähem teati tema tolle aja kohta tavatust perekondlikust taustast.
Paul Allik sündis 1946. aastal Kaarepere õigeusukoguduse preestri perekonnas. Tartu Kunstikoolis õppides oli tema põhiõpetajaks ja vaimseks eeskujuks üks viimaseid pallaslasi Alfred Kongo, tänu kellele võttis Allik omaks Pallase kunstikoolis hinnatud väärtused, nagu valguse ja varju tundlik jäädvustamine, figuuride ja esemete täpne kujutamine, korralik joonistusoskus jne. Erinevalt oma õpetaja vaoshoitud tonaalsusest käis Paul Allik värvidega ümber ootamatult vabalt ja julgelt.
Pallase traditsioonide järgija
1970. aastatel maalis kunstnik natuurilähedasi portreid, 1980. aastatel jõudis vabas vormis ekspressionismini ning 1990. aastatel hakkas liikuma abstraktsionismi suunas. Puhast abstraktsionisti ei saanud temast küll kunagi, pigem balansseeris ta abstraktsete ja äratuntavate kujundite piirimail.
Kui ülevaatenäitustel oli ta esinenud ka varem, siis esimese isikunäituseni jõudis Paul Allik 1984. aastal ning ühtekokku oli tal neid kolmteist, kusjuures mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes ja Rootsis. Kunstnike liitu astus Paul Allik 1989. aastal ning 1990. aastate keskel tegutses ta selle ja veel paari kunstiorganisatsiooni funktsionäärina. Tema töid võib leida Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone, Rahvusraamatukogu ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kogudest, samuti erakogudest Eestis, Soomes, Rootsis, Austraalias ja mujal.
“Isa oli Pallase traditsioonide järgijana põhimõtteline õues maalija,” ütles näituse avamisel Paul Alliku samuti kunstnikutee valinud tütar Christel Allik. “Tal pidi olema maalides vahetu kontakt maalimise objektiga.”
Maalimas käis Paul Allik Christeli sõnul mitmel pool: Hispaanias, Tais, Armeenias, Musta mere ääres. Namiibias õnnestus tal käia tänu sellele, et tema hea sõbra, Rootsis elava eesti kirjaniku Peeter Puide rootslannast abikaasa, kes oli ametis ÜRO juures, käis seal oma tööasju ajamas. Tema poolt üüritud majas sai kuu aega elada ka Paul Allik.
Tellis uued värvid
“Mäletan, et isa võttis küll maalimiseks kodunt värvid kaasa, aga pidi Aafrikas ikkagi uued tellima, sest siin kasutatutega polnud seal midagi teha: sealses maastikus domineerisid ju hoopis teised toonid,” ütles Christel Allik. “Tean isa juttudest ka seda, et Namiibias maalitud tööd sündisid tal väga kiiresti, sest maalimiseks sai ta kasutada vaid päikeseloojangule eelnevat pooltundi. Päeval valitsenud viiekümnekraadises kuumuses oleksid õlivärvid lihtsalt laiali sulanud.”
Tosin tööd, mis Jõgeval väljas, kuuluvad Paul Alliku perekonnale. Värvidest ja vabadusest pulbitsevad maalid kujutavad põhiliselt maastikuvaateid, ent neil võib leida ka mõningaid hooneid, täpsemalt valgetele inimestele kuuluvaid kõrgete müüridega piiratud tsitadellelamuid — märke 1990. aastal iseseisvunud endise Saksamaa koloonia minevikust.
“Tore, et saame lõpuks näha Paul Allikut ka maalijana,” ütles näituse avamisel Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru.
i
RIINA MÄGI
