Augusti alguses toimus üle-Jõgevamaaline tugiõpilaste suvelaager, millest võttis osa kolmkümmend noort inimest, kokku kuuest koolist. Nad nimetavad ennast TOREkateks. Et teada saada, mis on nendes toredat, oleks kõige õigem seda noortelt endilt küsida.
Parim vastus, mida ma sellele küsimusele olen kuulnud, oli varuks Adavere poistel. ?TORE-da laagris on kokku tulnud kõige lahedama olemisega noored, keda on üldse leida. Siit saab korraga hästi palju sõpru ja keegi ei istu siin üksinda nurgas.?Adavere poisid oleksid jäänud laagrisse küll veel mõneks päevaks, et koos lahedalt aega veeta.
Ise tehtud, hästi tehtud
Minulegi jäid laagrist meelde kõige rohkem ühised mängud ja eriti need, mida noored ühiste rühmatöödena õhtul läbi viisid. Ise tehtud on ikka kõige parem ja kui neid, kes ühiselt hullamist paljuks ei pea, on palju koos, saab elu õige sädeme.
TORE- liikumine ongi inimeste ühendus, kes otsivad koolielust just seda sädet ja tahavad kooli muuta oma koduks ,kus omad tunnevad end hästi ja võõrad tahaksid sinna jälle tagasi tulla, et sõpru näha.
TORE liikumine pole ent ainult noorte ühine tegemine. TOREkaks olemist peavad oma elu oluliseks osaks ka paljud täiskasvanud. Mis on see, mis tõmbab õpetajaid selle liikumsega ühinema? Õpetaja kes tegeleb TORE-ga on, minu hinnangul täiskasvanu, kes pole veel päriselt unustanud, kuidas on olla laps. Ta igatseb ikka veel sõprade lähedust. See mis köidab mind TORE-date juures, on nende laste õhin, millega nad otsivad teiste lähedust ja valmisolek võtta enda kanda vastutust vaatamata sellele, et keegi täiskasvanu ei sunni neid midagi koolis korraldama.
Tihti on mul tunne, et nad oleksid nagu Pal -tänava poiste seas ja sõdiksid oma tänava, oma kooli eest. Nii nagu Pal tänava poisteski ei sõdi nad teiste poistega, vaid omal kombel ükskõiksuse ja oma poiste ning tüdrukute kambatunde eest, koha eest oma õuel.
TOREdad koolid
Nii siis kutsungi ülesse neid noori inimesi ja õpetajaid kes peavad oma õue salapära loomist oluliseks ning tahavad oma kooli elule tagasi võita, hakkata TORE-dateks.
Kuidas tekib üks TORE kool?
TORE liikumine on vabatahtlik noorte ühendus, mis koondab aktiivseid noori ja ei tee vahet, kas sa oled koolis priimus, kahemees või hoopis õpetaja. TORE õpetajaks saada pole eriti raske tuleb lihtsalt uskuda, et lapsed oskavad oma kooli hoida ja otsida üles need noored, kes tunnevad kihelust enda organisvõimeid asjakohaselt tarvitada ning need noored kokku kutsuda.
Pole ju kellegile saladuseks, et koolis on palju õpetajaid, kes ootavad lastelt eelkõige sõnakuulelikkust ja silmapaistvaid tulemusi olümpiaadidel ning võistlustel. Nii mõnigi õpetaja on pettunud, kui tema klassis pole ühtegi last, kes võiks oümpiaadile minna võitma.
Tihti on aga nii, et ka viiemehed ei taha olümpiaadile minna, sest laste jaoks on oluline peale võistlemise veel midagi, mida võib nimetada enese otsimise teeks, turvalseks elukeskkonnaks või veel kuidagi teisiti. Mina ütleksin selle kohta lihtsalt, et lapsed vajavad kohta, kus sõpradega kohtuda ja miks ei võiks see koht olla oma kool. Lapsed mõistavad täiskasvanutest palju paremini, et koos tegemine on lõbus ja aitab lõpuks kõige tugevamad ja kõige õiglasemad inimesed võimule. Just nii tekkivad austus väärsed kodanikud ja eeskujud.
Kui õpetaja kutsub aktivsed lapsed kokku ja võtab mõne teise TORE-da kooliga ühendust ongi uus TORE kool juures.
Kindlasti mõtlevad paljud lapsevanemad millise kallakuga klassis peaks nende laps õppima hakkama. Ma loodan, et üha enam vaatavad isad emad ka seda, kas koolis, kus tema laps õpib, on ka oma ?kooli õu,? kus tekiksid tõelised sõbrad ja õpitakse olema hea kaaslane ja oskuslik suhtleja, sest just seda hinnatakse tänapäeva koostööd väärtustavas ühiskonnas üha rohkem.
TORE liikumine on koolis kindel garantii sõprade leidmiseks. Nii loodan minagi, et TORE kallakuga koolid on tulekul.
ILMAR PAJUMÄGI, Jõgeva Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog
