Küllap on kõigile Torma inimestele teada, et Eesti esimese õige pasunakoori asutas 1848. aastal tollane Torma kihelkonnakooli õpetaja ja vennastekoguduse jutlustaja Adam Jakobson. Sealtpeale on Tormas puhkpillimuusika au sees olnud ja Torma mehed on olnud kuulsad üle Eesti.
Uhke hoiak on Tormas säilinud küll tänapäevani, ent puhkpilliorkestriga pole lugu viimastel aastatel kuigi roosiline. Viimased kaks aastat tegutseb pasunakoor Kaitseliidu Jõgeva maleva ja Torma valla ühendatud pasunaorkestri nime all ja seda juhatab EELK Laiuse koguduse õpetaja Raino Kubjas.
Kui Kaitseliidu jaoks oli sellise orkestri loomine sobiva juhi leidmisel samm edasi, siis Torma jaoks on üks orkestriproov nädalas selge tagasiminek.
?Et Torma tahab traditsioone säilitada, sealne vald võimaldab meil proovideks kasutada oma kultuurimaja ja Kaitseliidul Jõgeval selleks sobivaid ruume ei leidu, sündiski sõna otseses mõttes kirik keset küla ja uus orkester sai endale ka pika ja lohiseva nime,? tunnistab vaimulik, pillimees ja sõjaväelane Raino Kubjas, kelle sõnul on tegemist kompromissiga.
?Kaitseliit andis meestele ka vormid selga ja otsib praegu uusi pille, õigemini otsib raha, mille eest pille osta,? jätkab dirigent. Seni on kaitseliit orkestrile muretsenud vaid ühe trummikomplekti, ülejäänud pillid on Torma orkestri omad.
Nii punastel paraadidel kui põlu all
Alfred Õunapuu, orkestri dirigent aastatel 1953-1998, on Tormas elav ajalugu. Ta on orkestri 11. juht ja mänginud selles ise lapsest peale. Kunagises kuulsas orkestris mängis korraga seitse Õunapuud: kolm venda, kolm vennapoega, seitsmeski mees veel samast sugupuust.Olles olnud orkestris mängumees juba enne sõda, räägib Õunapuu, et sõda tegi kõik lagedaks ja pärast sõda oli alles ainult kuus pilli. Esialgu tuli alustada nii, et mõned mehed hakkasid hoopis laulma, esineti Tormas ja kaugemalgi, peagi saadi juba juurde kaks klarnetit ja trompetit, siis veel mõned pillid, peagi oli koos tantsuorkester.
Alfred Õunapuu juhatatud orkestri hiilgeaega jääb muu hulgas esinemine filmis ?Suvi?, samuti mängiti kõigil laulupidudel. Muidugi kutsuti puhkpilliorkestrit punastele paraadidele. Mai- ja oktoobripüha puhul anti orkestrile 1000 rubla ja viina. ?Nii saime pille osta!? räägib Alfred Õunapuu sellest tänagi veel särasilmil.
1960. aastate keskel hakati Õunapuule aga ette heitma, et miks ta käib oma orkestriga kirikus vaimulikel talitustel. ?See oli huvitav aeg. Kui paraadile tulime või oli ilmalikke lugusid vaja esitada, siis olime kõvad mehed ja siis kõlbas Õunapuu küll, aga kui esinesime oma orkestriga kasvõi kiriklikul matusel, siis olin kohe patuoinas ja põlu all,? meenutab ta.
?Ega me ju näiteks leerilastelt mingit erilist tasu saanud, kuid kirikus mängida oli juba iseenesest tore,? põhjendab orkestrijuht, miks sai traditsioonidest kinni peetud ja vaatamata võimumeeste vastuseisule kirikupühadel ikka kirikusse mängima mindud.
?Olid ajad, mil ei tahetud, et kiriklikud kombetalitused üldse toimuksid. Taheti, et surnud maetaks ilmalikult, et keegi leeri ei läheks, et suuri usupühasid ei kaunistaks ükski koor ega orkester,? loetleb Õunapuu. ?Meie ikka läksime. Ühel jõululaupäeval seisis kirikuuksel üks orkestri liige ja ütles, et tal kästud kõikide nimed kirja panna, kes kirikusse tulevad. Pärast meid seekord küll kusagile välja ei kutsustud, aga see oli tollele ajastule omane moraalne surve, nii taheti inimesi alla suruda.?
Selliseid laule oli palju, mida mängida ei tohtinud
Legendaarse Torma pasunakoori kõrvalt koolitas Alfred Õunapuu aastatel 1949-1967 ka kohalikke koolipoisse. Kuigi alguses oli poisse vähe, kasvas koolinoorte orkester kiiresti nii suureks, et jõuti laulupeole ja võideti laureaaditiitleid.
?Koolipoisid olid mul väga tublid mängumehed, kõik proovid olid koolis õhtuti, kella seitsmest poole kümneni. Ka lapsevanemad oli sellega nõus ja 20 aasta jooksul polnud meil mingeid arusaamatusi. Mul oli hea koosseis, võistumängmisel lõime kõik selja peale, kuigi mul olid kõige suuremad mängijad ainult 7. klassi poisid ja sageli võistesid nad kutsekeskkoolide õpilastega,? kiidab Õunapuu.
Loomulikult tähendas selline edu palju pühendumust ja nii individiaalset kui grupiviisilist harjutamist. ?Ma nagu lausa elasin selle sees,? tunnistab Alfred Õunapuu. Ka tublide koolipoistega oleks ta hea meelega ilmalike palade kõrval vaimulikke laule esitada tahtnud. ?Oo jummal, kui palju selliseid laule oli, mida mängida ei tohtind,? kahetseb ta.
Alfred Õunapuule oli orkestrijuhina üks kõrghetkedest esinemine Vanemuise uue hoone avamisel, kuhu oli palutud Eesti kolm parimat puhkpilliorkestrit.
?Meid oli kutsutud koos Väägvere ja Põltsamaa orkestriga. Astusime ette teisena ja mängisime Ludvig van Beethoveni vaimuliku pala ?Kõik taevad laulvad?. See lugu oli ju mängukavas juba Eesti esimesel laulupeol! Tollase peo juht oli aga helilooja Richard Ritsing. Meile plaksutati nii kaua, et konferansjee Einari Koppel tuli ütlema, et mul tuleb teist korda ette minna… See oli väga ülev asi vene valitsuse ajal sellist asja mängida,? meenutab Alfred Õunapuu pisarsilmil.
Torma orkester on vaatamata keeldudele käinud matustel mängimas rohkem kui 40 surnuaias üle Eesti, esinenud Torma kirikus jõulude ja ülestõusmispühade ajal ja leeripühadel.
Nüüd võiks kõike vabalt teha, aga enam pole mehi.
Hakkama saab ka oma jõududega
?Torma mehi käib esmaspäeviti orkestriproovis ainult kolm, teised on kõik kas surnud või Soomes tööl,? kinnitab praegune orkestrijuht, Laiuse õpetaja Raino Kubjas.
?Ma lausa ootan igat proovipäeva, mul midagi muud tähtsat teha ei ole,? tunnistab Alfred Õunapuu jalisab, et proov üks kord nädalas on orkestri jaoks vähe. Ma saan aru, et pastoril on palju tegemist ja tööd, ta on küll hea ja asjalik mees, aga orkestriga oleks vaja harjutada palju põhjalikumalt ja ka rühmade kaupa, aga seda me ei tee ja see on mulle natuke võõras,? räägib Õunapuu. Vana mees pole kaotanud lootust, et õige Torma pasunakoor veel uuesti ellu ärkab.
?24. veebruaril on ETV-s üks film, kus ka Torma mehed mängimas näha. Tegelikult on Torma orkester ka praegu olemas, sest kooli lõpetamise puhul ja sügisel tarkusepäeval oleme ikka oma jõududega, oma väikse perega hakkama saanud,? on Õunapuu optimistlik.
Kuigi ka Kaitseliiduga koos mängimine on tore kogemus, peab Õunapuu inimeste 40 kilomeetri kauguselt Tormasse mängima toomist ajutiseks olukorraks.
?Tööd on vaja teha,? kinnitab Õunapuu. ?Tormas leidub inimesi küll, tuleb otsida neid, kel on muusikalisi kalduvusi. Teeme parem viiekilomeetrise ringi, aga kodudesse tuleb minna ja inimesi tuleb veenda, mitte lihtsalt oodata, et nad oleksid nii kenad ja ise ennast priitahtlikult pakkuma tuleksid.?
Alfred Õunapuu on pidanud Torma pasunakoori juubeleid alates 90. aastapäevast. Nüüd, 160 aasta juubeli künnisel kinnitab vana mees, et orkestrisse võiks edaspidi kutsuda rohkem naisi.
?Just koduperenaisi tuleks mängima kutsuda! Ja ega nad ükshaaval tulla taha, aga kui neid oleks rohkem, siis saaks orkestrist jälle asja,? on Alfred Õunapuul kodukandi inimestesse usku.
JAANIKA KRESSA
