Uue töölepinguseaduse eelnõu autorid arvavad ilmselt teisiti. On ju sotsiaalministeerium igati püüdnud varjata eelnõusse hoolikalt peidetud tegelikku sõnumit ?vähendada töötajate õigusi, anda tööandjale rohkem võimalusi töötajaid kuulekusele sundida.
Malka, mitte palka
Eelnõu ei jäta kahtlust, et riik tahaks tööandjaid igati toetada tööjõukulude vähendamisel. Pretsedenditu on soov kärpida ühe kuupalgani koondamishüvitist, mis töötaja jaoks on eelkõige töösuhte stabiilsuse tagatis, kaitse tööandja mõtlematute otsuste eest. Küllalt on näiteid, kus tööandja varsti pärast koondamist sama töö tegemiseks inimesi värbama hakkab. Koondamishüvitiste kaotamine õhutaks tööandjate vastutustundetut käitumist ja suurendaks ebastabiilsust.
Kehtiv seadus näeb koondamistasuna töötajale ette tema kahe kuni nelja kuu palga. See hüvitis on pigem tagasihoidlik kui priiskav. Euroopas on riike, kus töötaja saab koondamisel hüvitist lihtsa reegli järgi ? ühe kuu palk iga ettevõttes töötatud aasta eest. Tööandjad kasutavad sageli enda jaoks sama põhimõtet, miks peaks siis töötajatele piisama kõigest ühe kuu palgast?
Demagoogid väidavad, et koondamishüvitised olevat 1992. aasta seadusesse kirjutatud seepärast, et tollal puudus Eestis töötuskindlustus. See jutt ei pea paika ? töötaja vallandamisel makstakse hüvitisi kõigis Euroopa riikides, ka seal, kus töötuskindlustus toimib juba 100 aastat.
Kindlasti pole koondamishüvitis hõlptulu või alusetu rikastumine. Pigem on see kompensatsioon panuse eest firma arengusse. Ei soovi ju tööandjad kuuldagi mõttest jagada Eesti ettevõtete viimastel aastatel jõudsalt kasvanud kasumeid töötajatega, kes seda rikkust loovad.
Ennekuulmatu on eelnõusse kavandatud tööandja õigus ühepoolselt vähendada kokku lepitud palganumbrit ja maksta kõigile töötajatele kolm kuud aastas vaid alampalka! Ettekäändeks piisab sellest, kui mõni klient jätab tähtaegselt arve tasumata ning tööandjal on võimalik väita, et kokkulepitud töötasu maksmine oleks talle ?ebamõistlikult koormav?.
Unustage pereelu
Mingit lisatasu ei taheta tulevikus enam maksta õhtusel ajal töötamise eest. Ületunnitöö eest, samuti öisel ajal, puhkepäeval ja riigipühade ajal töötamise eest ei kohusta eelnõu maksma lisatasu, vaid võimaldab hüvitada vaba aja andmisega.
Ja isegi kui lisatasu makstaks, väheneks see poole võrra ? kui pühade ajal töötamise eest tuleb täna maksta topeltpalka, siis eelnõu kehtestaks lisatasuks 50 protsenti, poole võrra (25 protsendile) väheneks ka puhkepäeval töötamise lisatasu.
On päevselge, et odavam ületunnitöö ahvatleks tööandjaid nõudma seda töötajatelt senisest märksa rohkem.
Eelnõu fraasid ?hea usu põhimõttest? ja ?erilistest asjaoludest? on vaid puru silmaajamiseks mõeldud sisutühi sõnakõlks, mis töötajat kuidagi ei kaitse. Töötaja ei saa loota abi ka tööinspektsioonilt, kes viimastel aastatel üha enam taganeb rahvusvahelise tööõiguse põhimõttest, et töösuhte nõrgema osapoolena vajab töötaja suuremat kaitset ning teeb tööandjatele meelepäraseid otsuseid.
Kui Euroopa Liidus rõhutatakse, et seadused peavad aitama ühildada töö- ja pereelu, siis sotsiaalministeeriumi seaduseelnõu toetab risti vastupidist suunda. Mis kasu on paljuräägitud vanemahüvitisest, kui ots-otsaga kokku tulemiseks tahetakse seaduse abiga sundida inimesi kulutama senisest rohkem aega tööle, mitte perele?
On selge, et lapsed muutuksid tööinimese jaoks veel suuremaks vaesuseriski teguriks, et mitte öelda luksuseks. Või tuleb nüüd avalikuks vanemahüvitise tegelik tagamõte ? riigi maksutulude ümberjagamine eelkõige kõrgepalgaliste toetamiseks?
Tööandja elu kergendamine
Sotsiaalministeerium ei salgagi, et tema jaoks on esikohal tööandja elu kergendamine. Mis paratamatult tähendab seda, et töötajate kaela püütakse veeretada üha rohkem kohustusi ja üha suurem vastutus. Muuseas tahab autorite eneste poolt revolutsiooniliseks ja moodsaks nimetatud eelnõu anda tööandjale õiguse nõuda töötajalt sisse ka ettevõtte saamata jäänud tulu! Midagi nii räiget on XXI sajandil raske ette kujutadagi!
Töölepingu seaduse eelnõu ei jäta kahtlust, et riik ja tööandjad kardavad töötajaid, kes üha rohkem on valmis enda eest seisma ja astuma välja ebaõigluse vastu. Vaid see seletab soovi iga hinna eest kärpida töötajate õigusi ja süvendada inimestes kartust kaotada sissetulek. On kurb ja ülimalt kahetsusväärne, et eelnõu aluseks on primitiivne arusaam töösuhetest, mis võis olla ajakohane XVIII sajandil, kuid mitte mingil juhul tänapäeval.
Harri Taliga,
EAKLi esimees
