Eesti tööandjad avaldasid eelmisel nädalal teravat vastukaja tekitanud manifesti, milles tõid välja oma seisukohad, kuidas peaks elu Eestis käima. Märksõnadeks selles dokumendis on pensioniea tõus, võõrtööjõu osakaalu suurendamine, maksukoormuse lükkamine töövõtjate kanda ning kõrghariduse muutmine tasuliseks. Vooremaa vestlusringis on teemat lahkamas ASi Põltsamaa Felix juhataja Anti Orav, Torma POÜ juhataja Ahto Vili, Aivar Kokk ja Jüri Morozov.
Kokk: Kui mõelda, et praegu on Eestis 100 000 töötut ja 150 000 inimest on välismaal, kellele Eesti tööandjad ei suuda tööd anda, siis on pensioniea tõstmisest rääkimine ennatlik. Samas on loomulik, et tänase elatustaseme juures elavad nooremad põlvkonnad tunduvalt kauem kui sõjajärgne põlvkond. Kindlasti tullakse ühel hetkel pensioniea tõstmise juurde, kuid täna on see ülepingutatud jutt.
Orav: Manifest ei ole tegevuskava, vaid pigem seisukohtade kogumik, mille grupp inimesi on kokku pannud. Kui vaadata rahvastiku arengut Euroopas ja Eestis, siis 2060. aastaks on Eesti rahvaarv võrreldes tänasega umbes 18 protsenti vähenenud. Seetõttu on pensioniea tõstmine siiski paratamatu, kuid millal, on eraldi küsimus.
Morozov: Esialgu on selle manifesti positiivne väärtus selles, et see võib tekitada ühiskonnas diskussiooni. Sisust rääkides on probleem selles, et meie siseturu tööjõud on äärmiselt odav, seepärast minnakse välismaale tööle. Samas on teenuste hinnad juba enam-vähem samal tasemel, mis ülejäänud Euroopas, ja mõni asi on meil isegi kallim kui Berliinis või Helsingis. Me ei saa sellise tööjõu hinnaga enam edasi liikuda.
Tööandjad arvavad vastupidiselt, et tööjõud on Eestis liiga kallis.
Morozov: Kus ta kallis on võrreldes Soomega! Kui väljaspool Eestit saadakse palka neli korda rohkem kui Eestis, siis kuidas see kallis on?
Orav: Saab rääkida tööjõu kulust tootlikkuse kontekstis. Kindlasti on valdkondi, kus Eestis on tootlikkus madalam, ja valdkondi, kus see on väga heal tasemel ja võiks maksta ka suuremaid palku.
Morozov: Seesama inimene töötab Eestis ja Soomes, aga kuidas on tema tootlikkus Soomes tööl olles suurem kui Eestis? Küsimus pole inimressursis, vaid selles, kuidas on töö korraldatud.
Orav: See on korraldamise küsimus ja teisalt on see kinni ka turu maksevõimes. Soomes makstakse meiega sarnases ettevõttes kolm korda kõrgemat palka, aga kui minna poodi, siis on analoogsed toidukaubad samuti kallimad kui siin, kuigi mitte kolm korda.
Vili: Manifest on meie väikeses „konnatiigis” tekitanud pinnavirvenduse. Igaüks on hakanud oma mõtteid avaldama ja probleemid on täiesti olemas. Mind häirib see, et me oskame probleemi tõstatada, kuid leiame alati kergema vastupanu tee. Kui räägime pensioniea tõstmisest, siis probleem on selles, et üle 50 aastasel inimesel on meil väga raske tööd leida. Meil on suur tööpuudus, aga me ei mõtle sellele, kuidas seda lahendada. Tahame palgata võõrtööjõudu, aga ei mõtle sellele, kuidas kasutada ära tänane töötute potentsiaal. Kuidas neid välja õpetada selliseks, et tööturul neid vaja oleks? Eestis puudub tugev keskklass, mis on iga riigi planeerimise alus. Me tahame minna kergema vastupanu teed, mõtleme, et väljastpoolt tuleb keegi õnne tooma.
Kokk: Kui rääkida, et tööandjad ei suuda töökohti luua, siis peaks vaatama, mis on Eestis viimase kahe aastaga juhtunud. Ettevõtluse sisendite hinnad on selle ajaga tunduvalt kasvanud: elekter, gaas, bensiin. See on tekitanud olukorra, kus tööandja vaatab pingsalt, kust koomale hoida. Pinki ta seisma panna ei saa ja elektrikulu on tal ikkagi. Jääb üle kas inimesi koondada või palku kärpida. Üks põhjus, miks meil on palgad väikesed, ongi see, et ettevõtjad on vaadanud, kuidas oma ettevõtet ellu jätta.
Parteid peaksid väga tõsiselt mõtlema, milline on üldse Eesti majanduse võimalus uuesti tõusta. Eelduseks on see, et ettevõtluse sisendite hinnad ei tohiks enam tõusta, vaid kuskilt tuleks neid alla lasta. Käibemaks ei peaks piimal, lihal, viljal olema mitte 20 protsenti, vaid 9-10 protsenti, sama küttel ja elektril. Kui me sellistel kaupadel käibemaksu poole väiksemaks pigistaksime, siis saaksid inimesed natuke rohkem osta ja see annaks võimaluse majanduse uueks tõusuks. Ei aita, et keelame streikimise ära nagu 1930. aastatel.
Orav: Hea on vaadata oma kontserni poolt, mismoodi Soomes ja Rootsis tegutsetakse. Soome ametiühinguid on nimetatud ka Eesti Nokiaks, sest tänu sellele, et Soomes on töövõtjatel väga suured õigused igal hetkel kellu nurka visata, on paljud eestlased saanud tööd. Et seal on väga tugev ametiühinguliikumine, on Soome majandusele päris suureks probleemiks. Kui eelmisel aastal olid Soomes samuti väga keerulised ajad, siis olid kõik kollektiivlepingutega võetud palgatõusukohustused jõus. Palku lihtsalt tõsteti.
Ametiühingud on väga head, inimesed peavad oma õiguste eest seisma, aga see peab olema tehtud mõistlikult ja tasakaalustatult.
Vili: Ettevõtja ei ole raha trükkimise masin. Ega streik tööliste olukorda väga palju ei paranda. Ega ettevõtjal ole raha kuskil seismas, kust vajadusel võtta.
Loomulikult vajaks Eesti maksusüsteem läbivaatamist. Näiteks sotsiaalmaks on paljudes Euroopa riikides töövõtja maks. See oleks minu meelest väga õiglane, kui inimene maksab ise sotsiaalmaksu, millega ta tunnetaks selle olemasolu. Töötaja palganumber suureneks ja ta näeks, kui suured on tegelikult palgakulud.
Kokk: Kui täna langeks maksukoormus töövõtjale, siis jääksid maksud maksmata. Eestis on 70 protsenti inimesi, kes peaksid sellisel juhul otsustama, kas maksta sotsiaalmaks ära või osta midagi süüa, maksta kütte eest. Kui vaadata, palju on täna küttevõlglasi eelmisest talvest, siis praegune olukord on palju keerulisem, kui oskame aimata. Sotsiaalmaks võiks ka olla palgalehel välja toodud, siis inimene näeb, millised summad tema eest makstakse.
Morozov: Kui organisatsiooni kultuurilised väärtused on paigas, siis on ametiühing tugi juhtkonnale. Küsimus on selles, palju meil on ettevõtteid, kes on suutnud töötajaid kaasata, luua organisatsioonis kultuuri, mis viib organisatsiooni edasi, tõstab töö intensiivsust.
Vili: Konstruktiivne opositsioon viib elu edasi. Kui keegi midagi vastu ütleb, pole see halb. Selles osas on ametiühingutel kindel koht olemas.
Vahest on töövõtjate ja tööandjate suhted liiga teravad, suheldakse ainult teineteist ähvardades?
Morozov: Selles küsimus ongi, et ei ole õige rääkida tööandjast ja ametiühingust kui opositsioonist. See on vale tee! Ametiühing peaks aitama ettevõttel ellu jääda.
Kokk: Manifestis oli juttu, et kõrgharidus peaks olema tasuline. Minul käib kolm tütart kõrgkoolis ja kui ma peaksin kõigi eest maksma õppemaksu, mis algab 32 000 ja lõpeb 70 000ga krooniga aastas, siis mina, sõltumata sellest, et olen mitme ettevõtte omanik ja mitme firma juhatuse liige, ei suudaks kolme lapse õppemaksu ka kõige parema tahtmise juures maksta. Kas suurettevõtjad soovivad seda, nagu oli enne sõda, et pere esimene laps sai hariduse ja teised tegid selle nimel tööd?
Vili: Kui laps tuleb maalt linna kooli, siis ta peab veel lisaks üürima korteri, endale toidu vaatama. Teataval osal inimestel jääks Eestis sellisel juhul kõrgharidus saamata, sest juba täna on õppimine väga kallis. Riigi kulul õppides saadakse tuhat krooni stipendiumi, millega ei ole aga võimalik ära elada, kui kodunt raha juurde ei tule. Ega asjata käi pooled tudengid praegu tööl, kuid kas see on normaalne? Muidugi on võimalik võtta õppelaenu, kuid kas noor inimene peaks alustama elu tohutute kohustustega pankade ees? Ma arvan, et see ei ole parim lahendus.
Morozov: Maailmas ei ole ühtegi riiki, mis oleks majanduslikult edukas, kuid mille elanike haridustase on madal. Mida kõrgem on keskmine haridustase, seda edukam on riik. Eesti puhul on ainuke tee tõsta inimeste keskmist haridustaset ja hariduse kvaliteeti.
Vili: Ühelt poolt räägitakse manifestis kvalifitseeritud tööjõu puudusest, samas tahetakse luua olukord, kus noor peab ise leidma raha koolis käimiseks.
Kokk: Selle tingib tänane majanduslik olukord, et järjest rohkem noori läheb kutsekooli. Ametikoolides makstakse enamik asju kinni: ühikakoht on sümboolse hinnaga, kõht on õpilasel täis ja ta omandab eriala. Kõrgkoolides on konkurents niivõrd kõrge, et teatud teaduskondade riigieelarvelisele kohale saamiseks peab olema ikka väga kõva keskkoolis õppija ja tegema riigieksamid 90 ja enama punkti peale.
Oluline on see, et koolis antaks haridust, mida inimesel on pärast elus vaja. Ettevõtjad on huvitatud, et noored tuleksid praktikale, ehituses pole viimased neli-viis aastat ükski kool enam praktikante pakkunud, sest poisid lähevad pärast teist kursust Soome tööle ja ei lõpeta kooligi ära.
Morozov: Oluline on, et ühiskonnas ei hakataks selle manifestiga kiilu lööma, et ühed on ühel ja teised teisel pool.
Peaminister ütles, et see manifest ei vääri üldse arutelu, on prügikastikaup.
Orav: Ometi on see olemas, selle üle arutletakse ja mingisuguse seltskonna arvamus on sellega fikseeritud. Kodanikuühiskonna tunnuseks on, et erinevad rühmad avaldavad oma seisukohti.
Kirja pani
ARVED BREIDAKS
