Kümne aasta pärast võiks Eestis olla 25 omavalitsust ehk kolm korda vähem kui praegu. See mõte kõlab täna, aasta pärast haldusreformi lõppu ehk veidi üllatavalt, kuid minu hinnangul siiski realistlikult.
Eesti suur pluss ja samas keerukus ongi selles, et meid on arvult vähe. See annab eelise, kui on tarvis teha kiireid otsuseid ja neid ellu viia – väikest masinat on lihtsam juhtida. Kuid kui jutt läheb vähenevale ja vananevale elanikkonnale, on asi hoopis teine. Kuidas jääda ellu väljaspool Tartut ja Tallinna? Mis annaks inimestele tööd ja laseks ettevõtjatel areneda ka väikestes linnades, alevites?
Kui kohalikud omavalitsused oleksid maakonnasuurused, nagu Saaremaa täna juba on, siis see võimaldaks kindlasti pakkuda paljusid teenuseid kõrgema kvaliteediga. Ega kohaliku elu ümberkorraldamise mõte ole ju eelkõige kulude kokkuhoius, vaid selles, et pakkuda kõrgemat elukvaliteeti kõikidele, kes Eestis elavad. Riik on toetamas regionaalset arengut rahaliselt, suurendades KOVide tulubaasi ja võttes sildid rahakasutuselt.
Mida oleme seni teinud?
Kindlasti on erinevate piirkondade vajadused erinevad ning kõige kriitilisemad kohad saavad lähiaastatel lisa vastava eriprogrammi alusel. Räägime siin eelkõige Kagu-Eestist ja Ida-Virumaast. Kuid ka Jõgeva- ja Tartumaa vajavad turgutamist.
Haldusreform läks riigile maksma 65 miljonit eurot. Nüüd on küsimus, kui palju oleme valmis veel investeerima ja kas need investeeringud on mõistlikud?
Riigipalgaliste töökohtade pealinnast väljaviimisega tegime algust sel aastal ja jätkame kindlasti ka peale valimisi. Pikemas vaates aga sooviksime välja viia erinevaid sihtasutusi ja ametkondi, mis ei pea ilmtingimata asuma Tallinnas või Tartus. Miks see mõte hea on? Esiteks toetab see piirkondlike tõmbekeskuste tekkimist, andes võimaluse töötada kodukoha lähedal ka hästi haritud ja kõrgepalgalistel inimestel, teiseks loob täiendavaid töökohti ja toetavat infrastruktuuri ühtlasemalt üle Eesti. Kui asulasse lisandub inimesi, siis tõuseb KOVi maksutulu ja võimalus paremat teenust pakkuda. Samas, teenuste nimekiri, mida riigil anda on, võiks sõltuvalt kohast ja vajadusest erineda. Haldusreformi edasi arendades peaks juurde tulema paindlikkust ja mõistlikkust ning rohkem kohalikku iseotsustamist.
Ma ei ütle, et see juhtub kõik homme, kindlasti mitte. Praegu on meil näiteks 20 küla Eestis, kes konkreetselt tahavad ühest kohalikust omavalitsusest teise liikuda. Probleeme on teisigi. Kuigi haldusreform sai läbi, jätkub protsess tegelikult täie hooga.
Suurt rolli mängivad riigimajad
Kui suudame riigimajad kõik ilusti ära teha, siis teatud mõttes saavad neist maakonnakeskustes asuvatest riigimajadest kohaliku elu tõmbekeskused. Seal saab inimene riigiga suhelda ilma, et peaks Tallinna vahet sõitma.Ma usun, et kümne aasta perspektiivis võiks see niimoodi minna. Milliseid teenuseid kohalikud inimesed riigilt ootavad, see peaks olema nende endi otsustada. Nii saavad inimesed ise riiki tõhusamaks disainida.
Omavalitsuste koostöökogud saavad nüüd ennast täiel rinnal rakendada, kogudes häid ideid ja leides lahendusi. Keskvalitsus on sellesse protsessi suunanud nii raha kui ka nõustajaid. Veel üks võimalus uutes piirides tõmbekeskusi tekitada on eluasemelaenu soodustamine noortele peredele ning investeeringute toetus ettevõtetele, mis loovad sektori keskmisest kõrgema palgaga töökohti. See peaks kaasa aitama tööealiste inimeste väljarände peatumisele ning uute asukate liikumisele suurlinnadest palju mõnusama keskkonnaga maa-asulatesse.
Praegu toimub ainult tagasiränne – minnakse sinna, kus on juba perekonna juured, kus vanemad või vanavanemad elanud. Suurtesse ja tugevatesse omavalitsustesse võiks aga tulla ka uut rännet.
Eripära tuleb ära kasutada
Kui käisin Jõgevamaa visiidil, siis jäi kõrva nurin, et Jõgeva, Põltsamaa ja Mustvee vahel pole just palju ühist. Et ühtset identiteeti ei teki ning koostöö on seetõttu vaevaline. Aga miks mitte teha tugevast eripärast just pluss. Põhjus, miks linnast või asulast teha tõmbekeskus just eripärast lähtuvalt. Mustvee ja Peipsiääre valla magnetiks on järv – kalandus, kohalik toit ja turism. Kui saame käima väikesadamate programmi, siis lisandub tegevusi veelgi. Põltsamaa on maakonna tööstus- ja kaubanduskeskus, mille arengusse panustavad inimesed kogu Eestist ja kaugemaltki. Jõgeva kant aga maaviljeluse ja sordiaretuse kants, Betti Alveri ja Alo Mattiiseni sünnikoht – tõmbekeskus teadust ja kultuuri väärtustavale inimesele. Igast mõttest saab edasi arendada tegevusi, mis paeluksid inimesi ja toetaksid elu väljaspool pealinna.
Kui täna on maakonnaülesed omavalitsused alles unistus ja hirm kohaliku koloriidi kadumise pärast reaalne, siis teadlikult tegutsedes jääb alles identiteet ja muutub tõhusamaks riik koos paljude tõmbekeskustega.
Janek Mäggi, riigihalduse minister
