Tõelised tegijad on kompleksivabad

Kui me Põltsamaa lossihoovi jõuame, rokib laval alles tudengibänd Dahling, kelle õhtu peaesineja, Tallinna Vanalinna Rotary klubi vokaal-instrumentaalansambel Vana Tallinn n-ö soojendajaks kaasa on võtnud. Dahlingis teevad kaasa Vana Tallinna juhi Neeme Kuninga pojad Tanel ja Marten. Kui varem mõtlesin, et vana Kuningas võtab noored Kuningad ja nende sõbrad kaasa selleks, et neile suuremeelselt üks kobe esinemisvõimalus anda, siis noorte meeste professionaalset musitseerimist jälgides poeb hinge kahtlus, et “päris” muusika ongi sel kontserdil Dahlingi teha. See tähendab, et kui muusikaelamust otsima tulnud on tudengite abiga oma “portsu” kätte saanud, siis võib Vana Tallinn juba lihtsamalt läbi ajada ja rohkem pullitegemise peale rõhuda.

Kui tudengid lõpuks “staarid” lavale hõikavad, saab kahtlus kinnitust. Kui mitmekülgne ärimees Rein Kilk avaloos “Summertime” oma saksofoni hüüdma paneb, tekib rahva hulgas näiteks elav diskussioon selle üle, kas tegemist on selle tuntud muusikapala eriliselt kreisi seadega või pole Kilgi saksofon lihtsalt hääles. Endise Tallinna Sadama ja praeguse SBM Panga tegevjuhi Riho Rasmanni kitarri- ja Auma Expo Põrandamaailma juhi Arvi Mägini trummimänguoskus nii suuri vaidlusi ei tekita, sest neid pille pole lihtsalt nii valjusti kuulda.

Vastastikku aasides

Rahvusooperi Estonia pealavastaja Neeme Kuningas on klahvpillide taga kogu ansambli muusikaliseks “ankruks” ja tänu temale ei vaju “laev” päris põhja. Filmire?issöörist solistile Artur Talvikule võiks aga mõni bänd lausa hammast ihuma hakata: vokaalsed võimed on tal täitsa olemas ja showmehena on ta viimase peal. Ja mida seal imestadagi: Talvikul on ju taskus näitlejadiplom.

Selle, mis Vanal Tallinnal muusikalises mõttes puudu jääb, korvavadki nad showga. Talvikule sekundeerib pullitegemises edukalt meediaärimehest taustalaulja Hans H. Luik ja ega teisedki alla jää.

“Võtke meid kui showbändi, mille liikmete põhitegevus seisneb milleski muus kui muusikategemises,” paneb ka Neeme Kuningas publikule südamele. Mispeale Talvik teda kui ooperilavastajat korrale kutsub:

“Mees, ära unusta, mille eest sa palka saad!”

Vastastikune aasimine on Vana Tallinna lavashow üks põhikomponente.

Tegelikult on laval veel üks andekas showmees: skulptor Tauno Kangro, kes traatkarkassile vahtplastitükkidest, Makroflexist ja tont teab millest Kalevipoja hobuse figuuri üles ehitades aeg-ajalt muusikutega kaasa kargab ja hõigub.

Õlg alla

“Tauno Kangrogi on meie klubi liige,” ütleb Neeme Kuningas kontserdijärgses usutluses. “Kuulsime Sõpruse pargist ja sinna kavandatavast kündvast Kalevipojast nii temalt kui ka pargi rajajalt Ants Pajult ning otsustasime terve klubiga Põltsamaale tulla. Püüame jõudumööda õla alla panna projektidele, mis meie meelest seda väärt. “Kalevipoeg kündmas” tundub olevat üks selliseid.”

Ansambli Vana Tallinn jaoks oli Põltsamaa-kontsert esimene laiema avalikkuse ees üles astumine üldse: senini oli esinetud vaid oma klubi üritustel ja saadud tohutu menu osaliseks.

“Eks see kontsert nüüd muusikalise poole pealt natuke hale välja kukkus,” ütleb Kuningas.

“No tunnise proovi kohta oli tulemus ikka päris tugev,” kommenteerib Rasmann kõrvalt.

“Nii Rasmann, Mägin, Talvik kui Luik on kooli- või malevapõlves mingites puntides kaasa teinud,” ütleb Kuningas. “Ja ma ise olen ka n-ö salaja normaalne, st et ma ei hinda mitte üksnes ooperimuusikat, vaid ka head rokki. Põltsamaal üles astumine oli aga selles mõttes vastutusrikas, et siit on pärit meie klubi liige Peep Mühls. Põltsamaa rahval oli nüüd võimalus näha, missuguste inimestega Peep pealinnas läbi käib. Loodan, et me tema “marki” päris “täis” ei teinud.”

Allakirjutanu seda igatahes ei usu. Pigem võis igaüks Vana Tallinna kontserdil veenduda, et just tõelised tegijad ei hoia, hambad ristis, kinni soliidsest joonest, vaid oskavad kompleksivabalt nalja teha ? sealhulgas iseenda üle.

Tutvunud enne kontserti Põltsamaa kiriku ja veinikeldriga, lõpetavad Rotary-mehed Põltsamaa-visiidi Sõpruse pargis, kus nad koos Ants Pajuga puud istutavad ja liha grillivad.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus