Äsja rõõmustas talupidajaid ootuspärane lahendus vaidluses PRIA-ga. Lähteandmete erineva tõlgenduse tõttu põllumajandustoetuse määramisel ähvardas neid oht, et osa raha tuleb tagasi maksta. Lõpuks tunnistas põllumajandusministeerium oma pealiskaudseid otsuseid Lääne-, Saare- ja Hiiumaa talunike suhtes ning tühistas ebaõiglased trahvid ja tagasimaksenõuded. Ilma talunike surveta poleks õiglust jalule seatud. Aga on asju, millele ka parima tahtmise korral oma hammas peale ei hakka.
Kust maal süüa osta?
Nüüd kostab maal nurin toidupoolise hankimise pärast, sest rändkaupluste kadumisega ähvardab katkeda see viimanegi lootus. Autokaupluse pidajaid jääb järjest vähemaks, sest äri ei tasu ennast ära ja ainult heast tahtest seda üleval ei hoia. Aktsiisitõusu tõttu kallineb kütus, hindade võidujooksus küsivad töötajad paremat palka ja nii ei suuda rändkaupluse pidaja oma tarbijate ühistute liikmete ees kohustusi täita. Nii jäädakse kahjumisse, mis mõnel pool ulatub aastas kuni 600 tuhande kroonini, ja abi loodetakse valla rahakotist. Ometi suudetakse mõnes maakonnas, näiteks Jõgevamaal, rändkauplustega siiski ka väikest tulu teenida ja inimestele hädavajalik kaup ligemale tuua. Selleks osteti isegi uus kauplusbuss.
Laias laastus on aga külarahva mure õigustatud, sest kuidas tulla toime, kui kõik eluks vajalik nihkub kättesaamatusse kaugusse? Ammu on kadunud kingsepateenus ja tervel Hiiumaal pole näiteks ühtki kellassepatöökoda. Juuksurit ja televiisori või külmkapi parandajat tasub otsida vaid suuremas keskuses. Hinnatud meistrid on valdadest läinud parematele jahimaadele, nii mõnedki lahkunud päris lõplikult ? kalmuaeda. Ja ehkki paljukiidetud internet toob uusi võimalusi ka külaellu, siis igapäevatoimetusi ta ära ei tee ja kõhtu temaga ei täida.
Positiivselt meelestatud inimesed peavad seda olukorda paratamatuseks ja püüavad ise toime tulla, sest ? ega nad seal Toompeal siis ka iga küla peale jõua mõelda, kuigi peaks. Teatakse, et vallad on oma pisikese tulubaasiga niigi hädas ega jaksa kõiki teenuseid täies mahus kinni maksta. Osa loodab siiski eeskätt vallale, et sealt korraldataks kaugemate külade inimestele kas koolibussiga või mingil muul moel kord nädalas sõit maakonnakeskusse sisseoste tegema ja asju ajama. Hea tahte korral on kõik võimalik. Lääne-Viru maarahvale on ettevõtjad oma kulu ja kirjadega käiku pannud kindlal marsruudil liikuvad kaubabussid, kaugemate külade inimesed tuuakse Rakverre ning viiakse koju tagasi. Ja on neidki, kes kutsuvad kõigepealt vanainimeste lapsi ja lapselapsi oma eakate pereliikmete eest hoolitsema ja nende eluolu korraldama. Üks mis kindel ? sotsiaalhooldajate abi läheb iga päevaga üha enam tarvis.
Poliitikud ja ametnikud vaikivad
Kust maarahvas siis abi saab? Tarbijakaitse seaduse järgi võib tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud ametiisik teha ettekirjutusi tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja sellistest tegevustest hoidumiseks. Tarbijakaitse aga vaikib. Ja kas inimesed üldse teavadki, et võivad oma murega sinna pöörduda? Igatahes on siin tegu tarbijate võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ? inimestele tuleb kogu riigi territooriumil tagada võimalus esmatarbekaupu osta. Ja nüüd tuleb välja, et vähemalt kümnendikul maa-alal Eestis osutub see tulevikus võimatuks. Kui see ei ole meie riigi asi, siis millise riigi asi see on?
Vallad on sundseisus, sest neil napib raha. Omavalitsustele pannakse järjest rohkem kohustusi, elanike vajadused kasvavad ja hinnad tõusevad hirmuäratava kiirusega, kuid tulubaasi tõstmist valitsusliit oma eelarvekavas ette ei näe.
Vallad pingutavad ja heal juhul leiavadki võimaluste piires mingi väljapääsu. Näiteks Hiiumaa Käina, Pühalepa ja Kõrgessaare valla rahvas võib selles mõttes muretu olla, vallavalitsused aitavad poebussi ka edaspidi käigus hoida. Ka Emmaste vald otsib selleks võimalust. Kurb on elu seal, kuhu poebuss uuel aastal enam sõita ei jaksa. Ja mitte ainult poebuss, ka kaugemaid külasid maakonnakeskusega ühendavad bussiliinid ilmutavad hääbumise märke. Pidevas hindade võidujooksus ei suuda bussifirmad kohustustega enam toime tulla. Valdade rahakott aga jääb aina uute ja uute vajaduste katmiseks kõhnaks. Asi pole ju üksikutes valdades, kaalul on kogu Eesti ühtlane areng ning selle nimel peaks riik leidma eelarvest raha nende probleemide lahendamiseks.
Tegin Rahvaliidu nimel Riigikogus ettepaneku suurendada uues eelarves valdadele mõeldud tulumaksu osa 0,2 protsendipunkti võrra, s.t 11,9-lt 12,1 protsendile. Paraku ei leidnud ettepanek koalitsiooni toetust, ehkki nende endi valijad on maakondades sama suures hädas nagu kõik teised. Siiski on lootust, et eelseisval eelarvekava menetlemisel Riigikogus tõstatub see probleem uuesti. Kas ka lahendus tuleb, see on juba valitsusliidu otsustada.
Võrdsete võimaluste, s.t elutingimuste loomine kõigile ja kõikjal Eestis ei tohi jääda sõnakõlksuks. Seda peab tundma iga inimene ja sellest peaks oma tegudes lähtuma ka valitsus.
TARMO MÄND,
riigikogu liige
Rahvaliit
