Inimeste veelembus on teada, maailma 6-7 miljardist inimesest umbes pool elab rannikul. Kui meil on juhtumisi rand kaugel, siis tiik ongi võimalus seda puudujääki kompenseerida.
Minu hea tuttav laskis kaevata oma talumaja ette tiigi, mida kaunistas keskel kasvav vesiroos. Talle jäi sellest väheks, veidi kaugemale sai uus tiik, palju suurem, pikkust, arvan, ligi
Uus tiik on läbipaistva veega, kruusane põhi puhas, kohe kutsub vette. Uue asja võlu. Tuttav oligi sinna juba viinud rohelisi konni…
“Kevades” on juttu sellest, et on tarvis oma hinge eest hoolt kanda, aga hoolt tuleb kõige eest kanda, millest muidugi tahetakse hoolida. Hoolitsemine on lai mõiste, aga nii või teisiti kätkeb ta endas mõtet ja sellele järgnevat tegu. Võtame või tiigid.
Meie üleõue-tiik oli peremehe ajal rohkem tarbimisel, omal ajal sai sealt isegi pangedega kastmiseks vett tassitud. Olid tehtud mingid astmed, silla moodi ehitis ja veekogu ümber ehitati taragi, et keegi sisse ei kukuks. Äärde kasvavad pajud saeti talvel jää pealt maha. Aga nüüd on kaldad põõsarägastikus ja saunast tulijad vette ei hüppa. Silla puitunud osad on mädanenud ja kogu ehitis viltu, aga vesi on paksult täis mingeid kasve. Uurides tegin kindlaks, et õistaimede hulka need taimemassid küll ei kuulu, rohkem sammalde moodi. Ja ongi olemas vesisamblad! Vikipeedias on neid kirjas neli liiki, harilik vesisammal (Fontinalis antipyretica) on sageliesinev. Meie tiigi vallutaja ei paista hariliku tunnustega olevat, äkki siis haruldane? Tuleb osta “Eesti sammalde määraja”, autorid Nele Ingerpuu ja Kai Vellak.
Praegu pidi Eestis olema teada 527 liiki samblaid! Igal juhul sammalde foorumit pole, nagu see on olemas lindude puhul. Esitad küsimuse ja mõni endast targem selgitab, aitab ka liike ära tunda…
Kahtlemata kuulub veekogu olemasolu elu kvaliteedinäitajate hulka. Epp Petrone on oma “Minu Ameerikas” mõtisklenud: “Kus maailmas on veel selline koht, kus oleks võimalik elada oma aiaga eramajas ning lühikese jalutuskäigu kaugusel oleksid kõik elukvaliteedi olulised asjad: liivarand, jahisadam, restoranid, poed, suurlinn, ülikool, ürgmets… Siin Vancouveri West Endis on selline elu võimalik!” See linn ongi korduvalt valitud maailma kõige paremaks pealinnaks. Autor leiab, et vesi tekitab perspektiivi, peegelduse, vesi tekitab õnne… Ilma avatud veeta polevat õiget linna, olevat linnageograafid ammu sõnastanud!
Laiendan seda sõnastust: ilma veekoguta pole ka õiget elukohta, ükskõik, kus see ka asuks! Peame omaenda elukohtades võimalikku parimat nautima! Kui veekogusid pole, siis neid juurdegi tekitama. Meiegi vallas on juba teist hooaega rajamisel Pala ökopaisjärv. Ja varsti läheme külla oma heale tuttavale, kellel kaks suurt tiiki.
On ju selgelt näha, kui palju rõõmu tunnevad väikesed lapsed veest. Leian, et vesi ongi universaalne ravim, mis on nii seest- kui välispidiselt tarvitatav. Võid vette sisse minna, aga veekogu vaataminegi pakub rahuldust.
EHA NÕMM
