(Järg 16. septembril ilmunud osale)
Sellest, et Aksella Luts aitas Erich Ernitsal igal aastal enne “Väliseestlase kalendri” ilmumist täpsustada Brasiilias tegutsevate Eesti organisatsioonide kontaktandmeid, on siinses järjeloos juba juttu olnud. Ent Aksella vahendas tegelikult ka Vaba Eesti Sõna (VES) ja tollesama “Väliseestlase kalendri” tellimusi, samuti kuulutusi, mida Sao Paulo eestlased soovisid VES-is avaldada.
30. aprillil 1973 kirjutab Aksella näiteks Ernitsale:
“Täna käis minu juures proua Alda Erveldal, kes on üks VES’i tellijaid. Tema tellimine lõppes vist 15. märtsil, millest temale ka teatati. Tema soovib VES’i edasi saada aga et need rahaülekandmised tülikad on, siis maksis ta minu kätte aasta tellimise, mis on nagu ajalehelt vaatasime 16,00 USA dollarit. Nii et palun saatke temale siis ajalehte edasi (…). Kohe nagu Teilt saan teate “Kuulme” surmakuulutuse arve suurusest, saadan Teile need mõlemad summad korraga ära. Raha kannab üle Teie nimele, kas Milvi või Marlene Suursoo. Nemad töötavad mõlemad pankades ja neil on rahaülekandmine lihtsam.”
Ärgem unustagem, et erinevalt praegusest internetipankade ajastust oli raha ühest riigist ja maailmajaost teise liigutamine enam kui neli aastakümmet tagasi parajat peavalu tekitav probleem.
Aksella aitas Sao Paulo eestlaste seas levitada ka muud eestikeelset või -meelset kirjavara. 12. juulil 1973 pöördub ta näiteks Ernitsa poole palvega saata talle üks eksemplar William Tomingase raamatut “The Soviet colonization of Estonia”. Aksella on selle raamatu ilmumise kohta VES-ist infot saanud ja selle üllitajaks on tema mäletamist mööda kirjastus Kultuur.
“Katsun jõudumööda kaasa aidata nende väärtuslikkude raamatute levitamisele ja nii leiduski üks härra, kes seda sooviks kinkida oma brasiillasest sõbrale. Aga see on juba kord nii, et keegi ei viitsi ise kirjutada ega ka rahaülekandmist toimetada, mis on iseenesest tülikas kui ei ole tuttavaid kes on panga ametnikud. Ja nii ma siis lubasin seda kõike toimetada, peaasi ostku.
Seepärast palun Teid, kas Teie võiksite rääkida selle raamatu väljaandjatega ja paluda, et nad kohe minu nime ja aadressile ühe eksemplaari väljasaadaks. Samuti palun teatada raamatu täpne hind ja isiku täieline nimi ühes eesnimega ja aadressiga, kellele võin lasta raha ülekanda. Sellega on vähe kiire, sest augustikuu keskpaigal sõidab prl. Milvi Suursoo, kes on pangas ametis ja raha ülekannaks, Euroopasse ja jääb sinna mõneks kuuks,” kirjutab Aksella.
Eesti kirjavara
Ta soovib ka endale üht raamatut. Selleks on Marie Koppermanni “Kaksteist aastat Siberis”.
“Lugesin kusagilt, et ta on selles äratoonud palju nimesid ja et ka minu ema ja õde küüditati kohe esimesel korral, siis hellitan lootust, et võib olla leian sealt ka midagi nende saatuse kohta,” põhjendab Aksella oma raamatusoovi. “Kui VES’il seda raamatut veel müügil on, siis palun laske üks eksemplaar sellest minule saata. Kui ei ole – siis palun teatage kust võiksin seda tellida. Palun teatage mulle ka selle raamatu täpne hind, sest selle M. Koppermanni raamatu eest, kannaksin raha üle Teie nimele, kui sobib.”
Aksella lisab:
“Ma tean, härra Ernits, et Teil on omalgi väga palju tööd ja kirjutamist aga ma palun Teid siiski, et Teie mind selles suhtes aitaksite.”
Juba paari nädala pärast, 27. juulil 1973 esitab Aksella järgmise raamatutellimuse: proua Alide Sletil oleks vaja Arved Viirlaiu raamatu “Ristideta hauad” ingliskeelset eksemplari.
“Laske temale saata see raamat konsulaadi postkasti,” kirjutab Aksella ja lubab raha ülekandmise taas enda peale võtta.
Peatselt üllitab kirjastus Kultuur Saksamaal elava ajakirjaniku Leho Lumiste raamatu “Alamuse Andres. Biograafiline jutustus Oskar Lutsust” ja VES-is ilmub Mall Jürma kirjutis, mis seda tutvustab. Otse loomulikult tahab Theodor oma vennast kõnelevat trükist ka oma kodusesse raamatukokku ja nii tuleb Aksellal 18. märtsil 1974 Ernitsale järjekordne palvekiri saata. Ta avaldab lootust, et järjekordse keerulise pangatoimingu ette võtmise asemel saab ta raamatu eest tasuda oma VES-i honorariga:
“…palun olge nii hää ja armas nagu alati ja saatke minu nimele ja aadressil see raamat välja. Ma ei tea kui palju see raamat maksab, aga kui mul kord VES’i juurde see summa kogub, siis arvestage palun sellest maha, siis ei ole ülekandmist.”
“Alamuse Andrese” (sellise nime pani Luts teatavasti oma mälestustesarja minategelasele) teekond Põhja-Ameerikast Lõuna-Ameerikasse võtab paraku erakordselt palju aega. 19. juulil 1974 kurdab Aksella Ernitsale kirja teel, et raamat pole veel kohale jõudnud.
1. augustil annab Ernits teada, et Lumiste raamat pandi VES-i toimetuse töötaja pr Lepiku andmetel posti juba maikuus.
“Raamatupost liigub ju nüüd väga aeglaselt, küll ta ehk ikka kunagi jõuab. Siinjuures veel üks pisibrošüür Oskar Lutsust, kui teil seda ei peaks olema,” kirjutab Ernits.
Samas kirjas annab Ernits teada, et saadab Lutsudele mõned filmiteemalised lehed, mida nemad seal Brasiilias pole ehk näinud. Üks tuttav saatvat talle neid vahetevahel. Ernits teeb ka vaimuka vahemärkuse oma Hispaanias ja Marokos veedetud puhkuse kohta:
“…sai ära vaadatud kuulus härjavõitlus. See on ju omaette spektaakel, kuid meie koduvallas tapeti pulle osavamalt ja vähema lärmita.”
“Andrese” teekond
1. novembril 1974 annab Aksella Ernitsale teada, et ajalehed on hakanud küll korrapärasemalt kohale tulema, aga “Alamuse Andresest” pole endiselt kippu ega kõppu. Ernits vastab 22. novembril, et kavatseb samal päeval toimetusse minna ja lasta uus eksemplar välja saata.
“Kui viie kuuga ei ole kätte tulnud, siis on raamat kaduma läinud,” kinnitab Ernits.
Aga raamatu õnnelikust kohalesaabumisest saab Aksella raporteerida alles järgmise aasta suvel. 28. augustil 1975 kirjutab ta Ernitsale:
“Kõigepealt palju tänu Alamuse Andrese eest. See saabus juba juulikuu algul aga ei saanud Teile sellest teatada ega Teid ka tänada, sest Theodor jäi järsku väga haigeks, nii et pidin isegi kutsuma arsti, mis on meie majas haruldus. Tal oli kõrge palavik ja põdes seda meie selle aasta väga rasket grippi, mis isegi paljuid inimesi on haigla viinud. See lõi muidugi terve minu elu segi.
Võtsin siis puhkust, mis mul õnneks veel saada oli ja käisin ainult kaks korda nädalas tööl, et oma firma kiireid asju ajada, sest olen Sao Paulos nende ainuke ametnik. Muidugi oli siis ka veel kiireid asju kogudusel ja siis oli ka veel meie RA Näitus südamel.”
Lühendist “RA” järeldan, et tegemist oli raamatuaastale pühendatud näitusega: 1975. aastal möödus 440 aastat esimese teada oleva eestikeelse trükise, Wanradti ja Koelli katekismuse ilmumisest ja raamatuaastat peeti toona ka kodu-Eestis. Paistab, et näitusest kujunes Aksella ja konsulaadi vahelise “kaevikusõja” järjekordne episood. Aksella jutustab Ernitsale, et ta kirjutas enne näitust Eesti Kirjanike Kooperatiivi (see oli aastatel 1950-1994 Rootsimaal Lundis tegutsenud kirjastus) juhile Bernard Kangrole ja EMP-le (seegi oli üks väliseesti kirjastustest) ning palus neilt mitmesuguseid andmeid. Need saabusid õigeks ajaks, ent Aksella andis need kõik konsul Ferdinand Saukasele kasutada, sest ühel nõukogu (kahjuks ei tule kirja tekstist välja, mis nõukogu) koosolekul teatas konsulaadi ametlik sekretär (ehk siis konsul Saukase õde Alide Slet), et raamatunäitust korraldab ainult konsulaat, aga mitte kohalik Eesti selts Uus Kodu ega ka keegi muu.
“Siis korraldas meie konsulaat ka veel loterii Näituse kulude kandmiseks või katteks ja kui siis pr. Lili Saukas (konsuli abikaasa – R.M.) Näitust n.ö. ülessättis olin temale jõudumööda abiks, sest ehkki mõnikord vihastan, katsun kõike unustada kui on tarvis meie eestluse heaks midagi teha.
Nüüd on Näitus avatud, – on väga ilus. Pühapäeval on viimane päev ja siis ma kirjutan Teile kindlasti selle kohta,” lõpetab Aksella.
Mäletatavasti oli üheks tema ja konsulaadi “omanike” vaheliseks tüliõunaks kohaliku eesti koguduse staatuse küsimus. 18. märtsil 1974 on Aksellal heameel Ernitsale teatada, et tema aastate pikkune võitlus on vilja kandnud ja Sao Paulo eesti kogudus saab peatselt Brasiilia seaduste kohaselt ametlikult registreeritud.
“Juba on n.n. registri number olemas ja ei puudu enam palju, siis on meil Sao Paulos ja seega terves Brasiilias olemas üks täiesti õigusline organisatsioon, milline kahtlemata jääb kõige kauem püsima. Kes teab, võib olla on kord seda tarvis ja kui ühel päeval enam konsulaati ei ole, siis on vähemalt olemas ametlik Kogudus,” kirjutab Aksella.
Sama aasta 1. oktoobri kirjas Ernitsale kinnitab Aksella, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Sao Paulo kogudus on tõepoolest ametliku registreeringu saanud ja muutunud ainsaks täieõiguslikuks Eesti organisatsiooniks Brasiilias.
“…olen ikka leidnud, et vähemalt üks organisatsioon kõikide õigustega peaks siin maal olema, ja et Eesti Seltsist registreerijat ei olnud ega ole, siis peab ütlema, et ta on küll olemas ja põhikiri ka, aga ta ei ole ametlik,” kirjutab Aksella.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
