(Järg 26. augustil ilmunud osale)
Ent naaskem Lutsude ja Vaba Eesti Sõna (VES) kaastöölise Erich Ernitsa kirjavahetuse juurde. Aksella läkitused Ernitsale on tihtipeale lühiteated selle kohta, et Aksella saadab VES-ile järjekordse sõnumi Sao Paulo eestlaskonna või eesti noorte tegemiste kohta ja palub selle lehes ära tuua. 1972. aasta 31. mail kirjutab ta näiteks:
“Nii saingi mõned read siinse Emadepäeva kohta paberile pista ja kui sobivad palun neid VES’is ära tuua. Palun tehke ka parandused ja lühendused.”
Kirja lühidusele vaatamata tuleb välja ka Aksella suhtumine mõnedesse eestlaste jaoks olulistesse asjadesse.
“Mul on ääretu häämeel, et vähehaaval hakatakse uhkust tundma meie päritolust ja rahvusest. Ütlesin kord, et ma kohe mitte ei või kuulda seda igavest nutulaulu orjaajast ja kes sellest veel räägib sellele tõmban kaikaga. See hädaldamine ei huvita kedagi, ja kõige vähem noori,” kirjutab Aksella. Kirja lõpust leiab aga ilmeka detaili Brasiilia elu-olu kohta.
“Tõttan nüüd postile, sest homme on püha – katholiku – ja siis on kõik suletud – kaasa arvatud postkontor,” nendib Aksella.
Tema arvukatele ühiskondlikele kohustustele viitab päev varem, 30. mail 1972 Ernitsale läkitatud kiri. Lähenemas on nimelt esimesed Ülemaailmsed Eesti Päevad (neid peetakse Kanadas, Torontos) ja korraldajatel on vaja teada, kes sinna ühest või teisest riigist sõidavad.
“EÜP päevade juurest saatis sekr. Liivi Lepik järelpärimise härra F. Saukas’ele siinsete Kanadasse sõitjate kohta, millele mina täna vastasin ja soovitud andmed saadan. Tegin andmetest kohe ühe läbilöögi rohkem et seda Teile saata sest usun et ka Teil on neid huvitav omada,” kirjutab Aksella.
8. juunil Ernitsale saadetud kirjas lisab ta mõnusa irooniaga:
“Kui vähegi aeg lubab, saadan Teile isiklikult sõitjate karakteristika, et teaksite kellele tuleb punane vaip jalge alla laotada ja kes on tavalised surelikud.”
Täpsem karakteristika jääb kas saatmata või ei ole seda kirjakaustas, ent huvitavaid kilde leiab ka Liivi Lepikule saadetud nimekirja koopiast. Näiteks on Aksella välja toonud inimeste vanuse ja enamiku puhul ka tegevusala. Saame teada, et Lidia Tereza Hanson on halastajaõde, Walter Kenkmann töötab tselluloosi ja paberi alal, Erna Kuusberg on farmatseut jne. Eraldi on Aksella välja toonud need, kellel on Torontos sugulaste näol kindlad võõrustajad olemas, ning need, kes inglise keelt kehvasti valdavad. Ei maksa arvata, et tegemist oli n-ö umbkeelsete inimestega, kes ainult eesti keelt rääkisid. Kindlasti valdasid nad ka Brasiilias räägitavat portugali keelt.
Sai staarikompleksi
Kanadasse sõitjate nimekirjast leiame ka 74aastase Konstantin Sootsi, keda Aksella on nimetanud osavaks puusepaks ja tulihingeliseks eestlaseks. Ei oska öelda, kuidas oleks Aksella sama isikut mõned kuud hiljem nimetanud, sest nagu peatselt selgub, sai Soots Kanada-reisilt külge väikese staarikompleksi ja see hakkas mõjutama tema ja Lutsude suhteid. Soots nimelt ongi see mees, kelle mälestuste põhjal on Lutsudel valmimas VES-is avaldamiseks mõeldud järjelugu Venemaal tegutsenud Pugri asundusest ja sealsete eestlaste jõudmisest Brasiiliasse, millest kirjavahetuses Ernitsaga mitmel korral juttu olnud. Reisil on Soots nimelt puutunud kokku mitme ühel või teisel viisil meediavaldkonnaga seotud inimesega ning tema elukäik on neis huvi äratanud. Ja nii muutuvad tema Pugri- ja Brasiilia-mälestused äkki kuumaks kaubaks ning Lutsud peavad pingutama, et nende poolt Sootsi mälestuste kallal tehtud töö väärtusetuks ei muutuks.
8. augusti kirjas annab Aksella Ernitsale teada, et Soots tegi reisil Torontosse vahepeatuse New Yorgis ning tutvus Eesti Majas VES-i ärijuhi Paul Saarega.
“…härra Saarega oli tal olnud ka jutuajamine “Pugri” asunduse kohta, millest Teile vist aasta tagasi kirjutasin,” märgib Aksella. “Härra Saar oli ka sellest huvitatud olnud (teinud vist isegi mõned märkmed, nii nagu Soots seda mäletab) ja palund seda ajalehele saata.
Ma olen Sootsi kirjutuse ja seletuse masinal ümberlöönud aga kahjuks ei ole mul oma kahe töökoha tõttu mitte aega olnud midagi rohkem teha, kui ainult algus ja ma ei näe selleks võimalust lähemal ajal. Loomulikult tahaks Soots oma elulugu võimalikult kiirelt ajalehe veergudelt lugeda, sest kes ei oleks oma eluloost vaimustatud ja võib olla oleks selleks nüüd ka tõesti õige aeg. Seepärast küsin siis Teilt härra Sootsi nimel kas võiks see Teile saata? Palun vastake mulle selles suhtes kohe, siis saadan ta Teile kohe teele.
Soots oli oma elukäigust rääkind ka vist kellegagi “Vaba eestlane” ajalehest ja need olnud ka sellest huvitatud.”
17. augustil 1972 vastab Ernits, et kirjutise Pugrist võib muidugi ära saata, ja lisab:
“Laseme selle siis kohe ära laduda ja sobival ajal (kui pole kuulutuste ega materjali ummikut) hakkame seda avaldama.”
5. novembril saadavadki Lutsud teele Pugri asunduse loo nn Venemaa osa. Aksella palub Ernitsal ka edastada tänusõnad VES-i toimetajale Harald Raudsepale, kes on talle saatnud ajakirja Meie Tee numbri, milles, nagu kontekstist järeldub, on ilmunud midagi Konstantin Sootsi kohta. Igatahes kirjutab Aksella, et on ajakirjanumbri Sootsile edasi andnud. Ta lisab:
“Leidsime et see kirjutus oli huvitav ja kes teab, võib olla on ka hääks eelreklaamiks meie loole.”
Klaperjaht mälestustele
Ernitsa järgmine kiri on teele saadetud 8. novembril, st ilmselt enne Aksella 5. novembri kirja kättesaamist.
“Pugri asundusest võime seeria ära tuua, kui selle valmis olete saanud. Heal juhul võiks käiku lasta pärast jõulu, siis jääb lehes rohkem ruumi. Meile on pakutud ka teisi seeriaid, hea oleks kui saaksite Pugri asja enne ära saata, kui mõni teine mitmeks nädalaks käiku läheb,” soovitab Ernits.
Kiri, mille Aksella 20. novembril Ernitsale läkitab, on üsna mõru maiguga.
“Kui Konstantin Soots USA-s ja Kanadas käis, sai temast enesearvates väga kuulus ja tähtis mees, sest temast kirjutati. Et ta siiski on lihtsam inime, tõstis see kohutavalt tema oma enesehindamist, loomulikult ka see, et “Meie Tee” tema kirjutuse äratõi, jne. Arusaadavalt oli ta rääkind suusõnaliselt ka oma “Pugri” ja “Brasiilia” asja Kanadas kui ka N.Y. ja nii “Meie Elu”, kui ka “Vaba Eestlane” olid tema lugu tahtnud,” kirjutab Aksella.
Tema ja Theodor püüdsid Sootsi n-ö ohjes hoida, selgitades, et nemad on lubanud Pugri ja Brasiilia loo juba VES-ile ning VES on lubanud selle ka avaldada. Nüüd aga helistanud Soots neile ja öelnud, et on saanud kirja Põhja-Ameerikast härra Juhan Torpelilt, kes töötab kuulu järgi Meie Elu heaks, ja küsinud Sootsi mälestuste Brasiilia-osa endale. Lisaks sellele käinud Kanadas elav baptist härra Raid Sao Paulos jutlustamas ning külastanud ka Konstantin Sootsi. Tema juures hakanud Raidile silma Sootsi mälestuste Venemaa osa masinkirjas koopia: selle oli Aksella talle andnud ülelugemiseks, enne kui kirjutise Ernitsale saatis. Raid oli seda Sootsi sõnul lugenud ja endale märkmeid teinud.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
