(Järg 5. augustil ilmunud osale)
- juunil 1971 tuletab Aksella Ernitsale kirja teel meelde, et nemad Theodoriga ootavad ikka vastust küsimusele, kas VES-i huvitab lugu Pugri asundusest või mitte. Kirjaga koos läheb teele ka Lutsude järjekordne kirjutis – “Lookene troopikamaalt”. Tegemist on tõestisündinud looga, mis leidis omal ajal aset Rio de Janeiros.
Mida kirjutis sisaldas, ei oska kahjuks öelda, seepärast ei tea ka, kui põhjendatud oli Ernitsa vastus (15.09.1971): “…kõigepealt pean tolle troopikamaa lookese tagasi saatma, sest lehele ta ei taha sobida. Selle võiks tuua ju ehk Meie Tee, kuid sellest poleks teile mingit kasu, kuna Meie Tee ei saa centigi honorari maksta. Tal polevat esiteks selleks summasid ja teiseks ei tahtvat üldsegi niisugust kommet sisse harjutada.”
Vahemärkusena niipalju, et Meie Tee oli 1931-1983 USA-s New Yorgis ilmunud väliseestlaste ajakiri, mille väljaandja aastate jooksul mitu korda vahetus. 1971. aastal oli väljaandjaks Ülemaailmne Eesti Ühing.
Pugri asunduse loo vastu pole Ernitsal aga midagi: ta arvab, et see võiks kaubaks minna, kui liiga pikk ei ole.
“Kui seda saaks nii 4-5 joonealuse ulatuses, rohkemalt läheks asi juba romaaniks. Asundusest Venemaal võiks jutustada sündi ja olusid õige lühidalt, tsipa rohkem juba punase laviini alla jäämist. Edasi asumine Brasiiliasse ja seal ülestöötamine on huvitavam. Võiks ka mõni pilt juures olla, kui neid peaks leiduma. Kas või asunikust endast,” pakub Ernits.
Theodori Vabadussõja teemalise looga läheb aga nii, nagu troopikamaa loogagi: Ernits ei ole sellest huvitatud:
“Vabadussõda on nagu varju jäänud hilisemate põnevamate sündmuste taustal. Kuidas tekkis võidupüha? Sellest võiks kirjutada kõige rohkem ühe artikli järgmise võidupüha numbrisse, kui on püha saamisloost uusi andmeid või isiklikke elamusi sellega seoses. Võidupüha tekkimisest üldse on kah juba kirjutatud.”
On tuntud tõde, et kui miski untsu hakkab minema, siis teeb ta seda põhjalikult. Sama kehtib Theodor Lutsu 75. sünnipäeva tähistamise kohta väliseesti ajakirjanduses. Esimene “ämbrikolin” kaasneb 1971. aasta “Väliseestlase kalendri” ilmumisega, kus Theodori lähenev juubel ära mainitud.
“Theodor on tõsiselt liigutatud ja ka uhke, et Teie tema sünnipäeva olete äramärkind teiste tähtsate meeste hulgas,” kirjutab kalendri kätte saanud Aksella 5. veebruaril 1971 Ernitsale. “Ainult olete ta kahe päeva võrra vanemaks teinud. Ta sünnipäev ei ole mitte 12. aug. vaid 14. aug. Ja nüüd on ta mures, – mis ütlevad ta noored pruudid!”
Vabas Eesti Sõnas läheb veel hullemini: seal põrutatakse kahe päeva asemel mööda tervelt viie aastaga.
“Nägin mõni nädal tagasi ehmatusega, et olime Theodori sünnipäeva jälle ära vusserdanud!” kirjutab Ernits 15. septembril 1971 Lutsudele. “Meil on sünnipäevade mees H. Raudsepp ja juhtisin siis ka tema tähelepanu, et Lutsul tuleb 75 ja sel nädalal peaks sellest nagu kirjutama. Ta võttis siis muidugi kohe V.E.Sõna kausta 5 aastat tagasi, kus oli tema 70. a. sünnipäevast lugu ja kirjutas nende andmetega loo. Hajameelselt pani ta aga nagu sealgi 70! Mina ei pannud seda ka enne tähele kui leht oli väljas ja kodus kogemata silm jäi peale, et kuidas nii – 70?
Kalendris sai tehtud Theodor 2 päeva vanem, nüüd läks jälle viis aastat nooremaks. Mõtlesin, et rumal on õiendama hakata, las ta olla siis pealegi 70, eks aega ole 75 saada. Endised pruudid, kes kalendriteate peale ehmatasid ära, et Theodor on hoopis 2 päeva vanem, ohkavad nüüd kindlasti kergendatult, et näe – päris nooruki iga veel.”
Et “Väliseestlase kalender” on taas ilmumas, on Ernitsal Aksellale ja Theodorile traditsiooniline palve: kontrollida üle kalendris ära toodavad Brasiilia Eesti institutsioonide kontaktandmed ja saata, kui vaja, parandused.
“Vaeva eest kannan teie kontosse mõne dollarikese,” lubab Ernits. Ei teagi, kas senini oli Aksella andmete kontrollimise tööd tasuta teinud, aga vähemasti polnud ta varem selle teema juures rahast juttu teinud. Igaks juhuks pärib Ernits ka, ega Lutsudel Argentiina institutsioonide kontaktandmeid üle kontrollida poleks võimalik.
28. septembril 1971 saadab Aksella Ernitsale Brasiilia institutsioonide aadresside muudatused, aga lisab, et Argentiina aadresside osas ei saa ta aidata. Küll aga soovitab ta inimest, kelle poole nende asjus pöörduda. “Loo troopikamaalt” tagasisaatmise kohta ütleb Aksella:
“Sellest ei ole midagi et see (…) ei sobind. Eks see elu troopikas ole hoopis midagi muud kui põhjapool maakera ja ma usun et ka Sao Paulo linnal ja New Yorgil ei ole midagi rohkem ühist kui see, et mõlemite linnade kohal hõljub kihvtine pilv.”
Pugri asunduse lugu hakkavad Lutsud Aksella sõnul “tasapisi sättima”, passides seejuures peale, et see liiga pikk ei saaks. Veel märgib Aksella, et tal on nüüd lisaks konsulaadile veel teinegi töökoht.
“…nii et käin igapäev tööl ja meie kasside ilus pere peab hoolt Theodori eest,” kirjutab Aksella.
Ka Theodor kinnitab oma 18. novembril 1971 Ernitsale saadetud kirjas, et Pugri asunduse lugu on töös ning et Lutsudel on õnnestunud hankida mõned fotod esimestest Pugri eestlastest, kes Brasiiliasse välja rändasid, samuti mehest, kelle mälestuste põhjal Lutsud Pugri asunduse lugu kirjutavad.
Ehkki Pugri lugu pole veel valmiski, pakub Theodor välja juba uue järjeloo teema.
“…mul on (…) kirjutamisel lugu Tartu üliõpilaste elust kui ka nendest sõjaväelastest kes käisid seal ülikoolis peale Vabadussõda ja olid organisatsioonides. Tooksin ära selle elu, mõned omavahelised tülid mis lõppesid mensuuridega (mensuur on laboris kasutatav anum, aga ka kahevõitlus rapiiridega – R.M.), kuulsa löömingu “Segerling’i” restoraanis ja tüli eesti ja saksa korporantide vahel milline lõppes duelliga. Arusaadavalt ei puudu selles ka naised ega õrn armastus.
Enamik nendest sündmustest on tõesti sündinud lood ja võiksid huvitada vanemat põlve, kui ilusad mälestused ja nooremad õpiksid tundma, kuidas elas romantilises Tartus omal ajal kuldne noorus. Kõige tähtsam selles loos, oleks minule aga teada, kuidas ja mida Teie selle idee kohta arvate, sest Teile tunnete kõige paremini oma ajalehe lugejaskonna maitset ja teate kas see neid huvitaks või ei,” kirjutab Theodor.
Samas kirjas annab ta Ernitsale teada, et kavatseb VES-is kasutamata jäänud kirjutise “Ühe Kuperjanovi partisani mälestusi Vabadussõjast” loovutada üliõpilasseltsi Rotalia kirjastustoimkonnale.
“Joh. Kaup, keda Teie kindlasti tunnete või teate, kirjutas mulle et tema ehk õigemini Rotalia Kirjastustoimkond tahaks omas järgmises väljaandes kirjutada minust, minu filmitööst ja samuti saada mõnd kirjutust minu elust ja võib olla kasutada ka mõnd väljalõiget “Vend Oskarist”. Nii siis mõtlesin, et saadan temale selle kirjutuse “Ühe Kuperjanovi partisani mälestusi Vabadussõjast” sest nagu Teie kirjast 15. sept. selgub, ei kasuta Teie ise seda. Mis puutub minu filmitöödesse, siis teatasin temale, et minul ei ole midagi selle vastu, kui ta kasutab minu kirjutisi mis ilmusid VES’is ja ma loodan et ka Teil midagi selle vastu ei ole, sest need on nagu nii juba kõik unustuse hõlma langend,” kirjutab Theodor.
Tema kirjavahetust Johannes Kaupiga on siinses järjeloos korra ka varem juttu olnud (7. jaanuaril 2017 ilmunud osas), ent tuletagem siiski meelde, et Johannes Kaup elas USA-s Wilmingtonis ning oli Kanadas ilmuva eestlaste ajalehe Meie Elu kaastööline ja korporatsiooni Rotalia vilistlaskogu liige.
Oma 1971. aasta 28. juunil Theodorile saadetud kirjas märgib Kaup, et koostas hiljuti koostöös 11 kirjanikuga usutluste ja artiklite kogu “Südamega ja sulega”, mis ilmus Rotalia väljaandel ja see tähistas muu hulgas ära mitme kirjamehe ümmarguse sünnipäeva. Kuna raamat sai hea vastuvõtu osaliseks, on sellele plaanis teha järg. Kuigi peatselt 75 aastaseks saav Theodor pole kirjanik, on ta samuti palju kirjutanud. Ning seepärast uurib Kaup, kas Theodor oleks nõus sellesse raamatusse oma tegemisi tutvustava artikli kirjutama. Kaup saabki Lutsult mitmesuguseid materjale ja mitmes jaos. 28. detsembril 1971 tänab Kaup Theodorit juba ette Vabadussõja ainelise loo eest.
“Küllap see on hea ja huvitav. On tore, et tõmbasid kuivad kohad maha, küllap nende jaoks leidub ruumi mujal, nüüd olgu ikka natuke lutsulikku sees, ega’s seegi Vabadussõjas ei puudunud, kuigi ise olin siis alles pisipoju ja sain Vabadussõjaga kõige lähema kontakti sel teel, et kuulatasin keldri katusele roninult Kärstna lahingumüra ning käisin hiljem koos tädi pojaga kabelimäel padrunikesti korjamas,” kirjutab Kaup.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
