(Järg 10. juunil ilmunud osale)
Suomen Filmiteollisuuse (SF) firmamärgi all vändatud linateostest tegi Theodor Luts kaameratöö veel filmidele “Rykementtin murheenkryyni” (“Rügemendi murelaps”), “Tulitikkuja lainaamassa” (“Tuletikke laenamas”), “Lapatossu” ning “Lapatossu ja Vinski olympiakuumeessa” (“Lapatossu ja Vinski olümpiapalavikus”). “Rügemendi murelaps” oli sisuliselt Eestis tehtud “Vahva sõduri Joosep Tootsi” uusversioon, ent koomilisi stseene oli seal tunduvalt rohkem. “Tuletikke laenamas” oli Maiju Lassila tuntud romaani ekraniseering. “Lapatossus” kasutati osavalt ära rahvasuus levivatest juttudest tuntud tüübid: töömees ja “taskufilosoof” Lapatossu ning tobuke Vinski: nad pandi nimelt raudteed ehitama. Et “Lapatossul” kinodes suur edu oli, tehti samade tegelastega teinegi film, mis oli inspireeritud Soome valmistumisest olümpiamängudeks. Algselt pidid olümpiamängud ju Helsingis toimuma juba 1940. aastal, ent siis jäid need Teise maailmasõja puhkemise tõttu pidamata. Nagu nüüd teame, sai spordi suursündmus Helsingis teoks alles 1952. aastal.
Pärast Lapatossu-filme, aprillis 1939, sai Theodor Luts puhkuse ja otsustas selle koos abikaasa Aksellaga Lõuna-Itaalias veeta. Teel Itaaliasse tehti mõnepäevane vahepeatus Berliinis, kus Theodor külastas filmitehnikat tootvaid ettevõtteid, mida ta Soomes esindas, samuti toorfilmi tootja Agfa tehast. Et Theodor oli abiks olnud Agfa filmi Soome turule toomisel, võeti teda ja Aksellat suisa suurejooneliselt vastu: nende käsutusse anti suur Mercedes-Benz koos juhiga.
Järgmine vahepeatus oli Münchenis, kus külastati filmilabori seadmeid, aga ka prožektoreid ja käsikaameraid tootvat firmat Arnold & Richter. Rooma jõudes tehti kõigepealt visiit Eesti saadikule Itaalias dr Johan Leppikule, kes oli mitte ainult hea diplomaat, vaid ka särav seltskonnainimene, ning siis võeti ette retk Rooma rajatud suurejoonelisse “filmilinna” Cinecittasse.
Cinecitta “imed”
“Cinecitta’sse viis meid mu endistest Itaalia reisidest tuttav kaameramees, nüüd filmiaparaatide vabrikant,” meenutab Theodor. “Olles ise töötanud Cinecittas, tundis ta seda põhjalikult, mis oli ka tarvilik, et mitte eksida stuudiote labürindis. Neid leidus igas suuruses – ka hiigelateljeesid, milledes oli võimalik filmida massistseene. Ei puudunud trikkateljeed, suured ajalooliste kostüümide laod, vabas õhus ringhorisont, häälestuudiod, projektsioonisaalid, baarid, restoranid ja näitlejate toad marmorist vannitubadega. Seal oli kõik, mida filmimiseks tarvis läheb ja produtsendid said seda kasutada väga soodsate tingimustega, sest Mussolini, kes oli ehitanud Cinecitta, katsus igati soodustada ja toetada itaalia filmitööstust. Panin omale sealt nii mõndagi kõrvataha, sest ka “SF-il” Soomes oli kavatsusel uue stuudio ehitamine.”
Helsingisse naastes andiski Theodor SF-i direktorile Toivo Särkkäle Cinecittas nähtu edasi ning mehed hakkasidki kohe stuudio ehitamise plaane pidama. Kõigepealt alustati siiski muusikafilmi “SF-paraati” (“SF-paraad”) võtteid. Linateoses, milles lõid kaasa kõik SF-i näitlejad, oli kandev osa turismibussil ja ilusal tütarlapsel, kes turistidele vaatamisväärseid kohti, sealhulgas öölokaale ja revüüsid tutvustas. Ilusa tütarlapse rollis oli taas Ansa Ikonen, kes oli selleks ajaks aga juba Jalmari Rinnega abiellunud ja ootas nende esimest ühist last.
“Perekonnaelus tähendab see rõõmsat sündmust, aga meile filmijatele – palju muret ja vaeva, sest tütarlapse näitamisega tuli järjest ettevaatlikum olla ning ülesvõtmisel kasutada igasuguseid trikke,” märgib Theodor oma mälestustes.
Kui mõned filmid veel tehtud said, hakkas lähenema sügis ja sünged pilved jõudsid ka Soomele lähemale. Ehkki soomlased olid üldiselt optimistid ja lootsid, et “suure naabriga” sõlmitud mittekallaletungi leping peab vett, otsustas SF-i juhatus siiski ära oodata olukorra selginemise ning uusi filme töösse mitte võtta. Luts sai ülesande minna Itaaliasse, et müüa sinna SF-i filme ning osta Itaalia omi: SF-il olid peale filmistuudio ka mõned kinod. Et aega oli piisavalt, sõitsid Lutsud Rooma rongiga, tehes Aksella soovil väikese kõrvalepõike Firenzesse.
“Ta (st Aksella – R.M.) oli end kunsti “täis lugenud” ja ütles, et Firenze on Euroopa kunstihäll ja selles linnas tuleb peatuda. Need ei olnud kerged päevad, mis temaga mööda kunstigaleriisid ja muuseume ringi tammusin. Külastasime kirikuid ja vanu losse, imetlesime Michelangelo ja teiste suurte kunstnike töid,” meenutab Theodor.
Puhkes Talvesõda
Et Lutsud kavatsesid jääda Itaaliasse mitmeks kuuks, otsustasid nad otsida endale hotellist odavama elupaiga ning leidsid selle ühe lesestunud krahvinna juures. Et nii kõrge tiitli kandjal ei sobinud tegelikult tube välja üürida, pidid Theodor ja Aksella kõigile ütlema, et nad on krahvinna külalised.
“Meie aeg Roomas möödus peamiselt filmi produtsentidega läbirääkimiste ja filmide läbivaatamisega. Itaalias oli maksev seadus, et kui produtsent teatud aja jooksul ise oma filme välismaale müüa ei saanud, võttis riiklik Filmi-Centrum müümise oma peale. Et lõuna- ja põhjamaade mentaliteet on väga erinevad, tuli meil küllaltki palju filme läbi vaadata, et Soomele sobivaid leida,” kirjutab Theodor.
Tema ja Aksella tutvusid ka Rooma eestlaste väikesearvulise kogukonnaga, mille liikmed astusid tihti läbi Eesti saatkonnast.
Kui Lutsude kavandatud tagasisõidu aeg lähenema hakkas, puhkes Talvesõda ning SF-ist tuli teade, et uusi filme käsile ei võeta ja ka Itaaliast filmide ostmisega tuleb oodata. See polnud rõõmustav teade, samas oli Lutsudel nüüd aega küll, et Rooma linna vaatamisväärsustega tutvuda ning teha koos dr Leppikuga väljasõite Rooma ümbrusse. Lutsudele esitati ka üks omapärane väljakutse.
“Soome (…) oli üleöö kuulsaks saanud ja üks grupp rahamehi tegi mulle ettepaneku valmistada Soome-Itaalia aineline käsikiri minu naise “kui soomlannaga” peaosas. Mu naine aga ei tahtnud esineda sellena, kes ta ei ole ja nii jäi asi katki,” meenutab Theodor.
Ta asus teisi töövõimalusi otsima ja tema kui kogenud operaatori teeneid oleks heal meelel kasutanud nii mõnigi produtsent. Paraku pidid nad kõik vastavalt Itaalias kehtestatud nõuetele koostööd tegema Cinecittaga, sealseid stuudioid ja aparatuuri sai aga üürida ainult koos tehnilise personaliga. Nii piirdus Theodor fotoreportaažide tegemisega.
Lisaks eestlaste kogukonnale tutvusid Lutsud Roomas insener Donelliga, kes omas filmiaparatuuri tootvat firmat. Ühel Donellide juures korraldatud vastuvõtul tutvuti isegi paavsti õega ning palju ei puudunud, et too oleks Lutsud oma venna juurde eraaudientsile viinud.
Tänu uutele tutvustele kutsuti Lutsud esimesele Itaalias peetud filmiballile, kus olid kohal kõik filmiala “tuusad”, kaasa arvatud diktaator Mussolini poeg, kes oli määratud kodumaa filmitööstuse “kaitseingliks”.
“Balli peeti Via Venital, hotell “Excelsioris”, lõunamaa uhkuse ja iluga ja Itaalia peene kunstimaitsega. Kõik oli kallis ja kõik oli ilus,” märgib Theodor.
Vahepeal viibisid Lutsud töö asjus mõnda aega Torinos. Tagasiteel Rooma tegid nad vahepeatuse Milanos, kus käis parasjagu maailmanäitus. Sellel osales ka Eesti.
“Eesti väljapanekud jätsid väga hea ja soliidse mulje,” märgib Theodor. “Meelde on mulle jäänud Kiviõli saadused, põllumajanduse produktid, hõberebased, nahk-kunstkäsitööd ja loomulikult ka meie kuulsad Tallinna kilud. Ei puudunud ka Roseni valge viin, mida meie kaks Roomas elutsevat eestlannat, imeilusates rahvariietes, mõnedele paviljoni külastajatele maitsta andsid. Propagandamaterjal Eesti kohta oli maitsekalt ja hästi koostatud ja selle jagamisest võtsime ka meie naisega osa.”
(Järgneb)
RIINA MÄGI
