(Järg 7. jaanuaril ilmunud osale)
Järgmise sarikirjutisena ilmus Theodor Lutsu sulest tema sõjakoolimälestusi sisaldav “Vabadussõja ajal E. V. Sõjakoolis”. Ehkki autoriks on tõesti märgitud Theodor, on paslik siinkohal meenutada, et Aksella oli tema kirjatööde juures tõhus kaasautor. Sõjakooli-sari ilmus Vabas Eesti Sõnas 21. aprillist 4. augustini 1966. Selle eel ja ajal käis jälle üsna tihe kirjavahetus Lutsude ja Vaba Eesti Sõna kaastöölise Erich Ernitsa vahel. Kui Oskari-sarja ajal kulges see enamasti positiivses ja humoorikas meeleolus, siis nüüd Lutsude ja Ernitsa vahelt tükati läbi ka jäised tuuled, põhjuseks Lutsude, tundub, et üha süvenev, rahamure.
“Nagu Teile kirjas 22.11.s.a. kirjutasime, lubasime “Sõjakooli” loo alguse nädala pärast teele saata ja täna ta siis tõusebki siit õhku, kui Jumal tahab ‒ sest meie maal ei sünni midagi ilma Tema tahteta,” kirjutab Theodor Luts 10. detsembril 1965 Erich Ernitsale. “Palume siis Teid, selle kirjutuse algusele “silma” peale visata ja öelda mis Te selle kohta arvate üldse: kas Teile selles stiilis kirjutus sobib ja kas võiksite seda omas lehes kasutada. Nagu juba teate, võib alati lühendusi teha, juhul kui midagi pikalt tundub jne.”
Luts annab teada, et sõjakooli sari on üldjoontes juba valmis, aga et tema ja Aksella asjata oma päid ei vaevaks, võiks Ernits kõigepealt öelda, kas ta selle ka avaldab.
“Samuti, et juhul, kui Te seda kasutada võite, kas oleks võimalik, et Te ka seekord erandi teete ja mulle igakord kui osa tuleb mõne dollarikese saadaksite. Missuguse “tariifi” alla Te selle sätite, on loomulikult Teie asi. Tahaksin ka meeleldi teada, ‒ kuidas Te arvate, kas “Oskari” kirjutusest, on veel mõni dollar siia poole veeremas või ei? Küsin seda sellepärast et siinmaa situation, iga päevaga raskemaks läheb ja seda me ei tunne mitte üksi omal nahal, vaid näeme ka dollari pealt, mis jälle tõusis,” lõpetab Theodor kirja.
- jaanuaril tänab Theodor Ernitsat uusaasta õnnesoovide eest.
“Eriti häädmeelt tegid kaardil olev kask, kuusk ja lumi, sest ühtegi neist ei ole me enam ligi 20 aastat näinud,” tunnistab Theodor.
“Et Teil ka lugemismaterjalist puudu ei tuleks, saadame Teile täna mõne lehekese “Sõjakoolist”. Unustasime eelmine kord ütlemast, et kui see pealkiri Teile ei meeldi, võib ka mingi teine panna. (…) Mis puutub nende sõjameeste “krõbedatesse” laulusalmidesse, siis jäävad Teile härra Ernits ikka vabad käed talitada nii nagu hääks arvate, nii kärpimiseks kui ka paranduste tegemiseks nii et see lugejaskonna kõrgele moraalile vastaks. Ja Teie kriitika on alati teretulnud ja väga tähtis,” lisab Theodor.
SOS Osascost
25. jaanuaril saadetud kirjas kurdab ta Ernitsale, et nende maa postiga pole ilmselt asjad päris korras, sest Lutsud pole enam ammu ühtegi Vaba Eesti Sõna numbrit saanud. Üksiti annab ta teada, et saatsid vahepeal ja saadavad ka selle kirjaga taas mõned leheküljed sõjakooli mälestusi.
“Kui Teil vähegi aeg lubab, palume teatage, kas olete meile vahepeal kirjutanud ja kui Teil kassa seisukord lubab, siis ütleme S.O.S., mis puhtas eestikeele tõlkes kõlab “Seisukord on s-t”, sest meid on “austatud” ühe ettenägemata majamaksuga,” kurdab Luts.
Pärast pikka pausi tuleb siis lõpuks Ernitsa kiri, mis kirjutatud 24. veebruaril 1966 ehk Eesti Vabariigi 48. sünnipäeval.
“Näete, missugusel kuupäeval istume siin igapäevase töö juures. Aega on olnud käes napilt ja nõnda pole saanud mahti kirjutada. Sõjakooli lood on tulnud kätte. Praegu ei tea veel, millal käiku saab lasta, siin on mitmeid seeria-asju ees. Kuid küllap suvel või sügisel paneme selle tulema,” teatab Ernits. “Rääkisin meie majandusjuhiga majanduse koha pealt. Kuna ettemaksmistega on olnud ütlemisi ja pealegi majandusaasta lõpp ees, kuhu ei taheta summasid koondada, siis oli selles osas veidi raskusi, kuid majandusjuht P. Saar arvas siiski, et väikese avansi võiks saata. Ta lähetaski möödunud nädalal tšeki teele. Küllap see on juba käes.”
Ernits tõdeb, et kirjutab jälle “nagu ratsahobuse seljas”.
“Tuleb minna Eesti Majja, sest seal on täna E.V. aastapäeva n.ö. diplomaatlik vastuvõtt kokteelide ja suupistetega. Diplomaatideks on läti, leedu, poola, ungari ja mõned teised esindajad, salaja ka soome esindaja, kes aga erivahekorra tõttu venelastega ei taha oma nime lehte panna. Samuti on olnud paar inimest linnavalitsuse või kuberneri poolt,” kirjutab Ernits.
200 aktsionäri
“Sain Teie kirja 24. veebr. ja ka härra Saare tšeki 50 dollari peale (…) …palju tänu. Kõik jõudis pärale enne meie “veeuputust” siin ja oli väga teretulnud,” vastab Luts oma 16. märtsi 1966 kirjas. “Andke andeks, et me endi rahanorimisega liiast pealetükkivad oleme olnud, aga seda oli tõesti tarvis. Saan ka väga hästi aru, et Teil omad raskused on, samuti, et on pahandusi ja arusaamatusi ettemaksmistega, sest inimesed ei ole veel mitte korrektsusega “rikutud”, seda enam tänan Teid ülesnäidatud usalduse eest.”
Eelnevale vabandusele vaatamata pärib Luts ka selles kirjas, kui palju tal veel oma kirjutise eest raha saada on ja millal see summa teele võidakse panna.
Rahamurele ei tule leevendust niipea. 6. juunil 1966 kirjutatud kirjas on Luts sunnitud tõdema, et on käinud mitu korda Sao Paulos posti järel, aga pole Ernitsalt ühtegi teadet saanud. Nii ei tea Lutsud sedagi, kas Ernits nende kirjutise lõpuosa kätte on saanud, rääkimata sellest, kui palju neil raha on loota ning millal. Küll aga on Lutsud saanud kaudseid andmeid selle kohta, et sõjakooli lugu juba lehes ilmuma on hakanud.
“Sain härra Fred Limbergilt kirja, milles ta palub minult andmeid Eesti sõjaväelaste endiste vormiriietuste kohta. (…) Ühtlasi kirjutab ta mulle ka, et ta on huvitatud minu mälestustest E.V. Sõjakooli algusest. Ta kirjutab vähe segaselt ja ma ei saa aru kust ta seda teab. Või on algus sellest kirjutusest juba ilmund?” küsib Theodor.
Nagu selgub, on Theodori kiri kirjutatud ajal, mil Ernitsa kiri talle oli juba teel. Ernitsa kiri on nimelt kirjutatud 26. mail 1966.
“Kiri jäi pikaks ajaks vastamata, sest talitusejuhtidelt ei saanud selgust, kas nad honorari ettemaksu suhtes saavad midagi teha või mitte,” selgitab Ernits. “Nagu vist juba kord kirjutasin, on lehe väljaandjal kirjastusel 200 aktsionäri, juhatus, revisjonikomisjon jne – ühesõnaga majanduse alal ei saa üks-kaks isikut midagi ära teha. Nüüd lõppeks, majandusaasta lõpul, oli pilt niisugune, et majandusjuht Paul Saar pidi teile veel 50 dollarit saatma. Ma usun, et see on juba postis. Tavaliselt meie ärijuhatus ettemaksudega ei taha tegemist teha.”
Ernits kinnitab ka seda, et sõjakooli seeria on käiku läinud: sellest on ilmunud juba kuus osa.
Et selgitused, olgu nad nii head ja põhjalikud kui tahes, rahakotti ei täida, muutub Theodori toon 14. juunil 1966 Ernitsale läkitatud kirjas sarkastiliseks.
“Meil on tõesti häämeel, et Te meid oma ettevõtte “ärisaladustesse” vähe pühendate, nagu näit. see et lehe väljaandja kirjastusel 200 aktsionääri on, juhatus, revisjoni-komission jne. ja ühesõnaga et majanduse alal, üks kaks isikut midagi ärateha ei saa. Omalt poolt lisame vaid, et leiame et see ettevõte tõesti hästi organiseeritud on ja väga soliidsele alusele on rajatud, kuid ühes sellega vähe “keerulisele”, kuid küll te seal teate ise kuidas asju ajada ja meie ei või ega tahagi end poole sõnaga sellesse segada,” kirjutab Theodor ja peab vajalikuks ka pisut selgitada, miks nende pere nii suurtesse rahalistesse raskustesse on sattunud. Selgitus pole küll tänapäeva mõistes poliitkorrektne, ent olgu see siinkohal siiski ära toodud.
“Nagu Teile juba olen kirjutanud, valitseb siin praegu filmialal suur tööpuudus ja üheks selle peamiseks põhjuseks on Teie maa “väljavalitud rahvas”, kes siinse filmituru ja seda peamiselt just televisiooni alal oma filmidega üle ujutab, nende “kõrgeväärtusline toodang” on loomulikult palju odavam kui meie seda siin suudame valmistada. Need filmid hääldakse siis siin portugaali keelde ja asi on “Ants”. Kõige selle tõttu, elatavad siin end kõik filmimehed, meie kaasa arvatud n.ö. juhuslikkudest töödest,” kirjutab Luts ja lisab, et eriti keeruliseks läks nende pere majandusseis pärast majaehitust, ent seda polnud võimalik ka vältida ‒ põhjustel, millest mõnes varasemas kirjas juba juttu on olnud.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
