(Järg 22. oktoobril ilmunud osale)
“Õnnetähte” tehes sattusid Theodor ja Aksella kokku mitme eestlasega, kel Brasiilias elamise staaži palju enam kui neil: eestlasi asus sellesse riiki elama ka sõjaeelsetel aastakümnetel.
“Olime mõlemad üllatunud leida niipalju siirast isamaalikkust, need inimesed võiksid nii mõnegi uustulnukale eeskujuks olla ja nende lapsed ja lapselapsed räägivad kõik sulaselget eestikeelt,” tõdeb Aksella.
Tema ja Theodor olid nädal varem valmis saanud uue filmi käsikirja eskiisi ja tellija selle heaks kiitnud.
“See film saab tehtud kõige suurema Lõuna-Ameerika lampide vabrikule, mis on lõplikult valmimas ja mis ka kuulub Philipsi vabrikute hulka,” kirjutab Aksella ja lisab, et tema ja Theodor asutasid endale eelmisel aastal lühifilmide produktsioonifirma. Nagu mitmel korral varemgi, kurdab Aksella taas rahakursi languse üle.
“Elame siin rahaväärtuse languse ja hindade tõusu tähe all. On vaid hää, et rahvas siin on hää iseloomuga ja kannatust palju. Täna kui lehte sai ostetud, oli selle hind täpselt 100% tõusnud ja nii see on kahjuks kõigega. Ainukeseks trööstiks on et varsti tuleb jälle Carneval mis nii ääretu tähtis siinse rahva elus. Theodor on ka juba aklimatiseerunud ja harjutab Sambat raadio muusika järele, et siis Carnevali ajal kui kõik lubatud, “Allein zu Zweien” tantsida!”
Lutsude kirjavahetusest Vaba Eesti Sõna kaastöölise Erich Ernitsaga on sel perioodil päris olulisel kohal “Seitsme viha” teema. Sellist nime kandis USAs tegutseva eestlasest režissööri Edmund Martini tehtud jantfilm naljakatest juhtumitest pagulaseestlaste elus.
“See on tõesti huvitav kuulda, et seal Teie kandis nüüd mängufilmi tehakse,” kirjutab Aksella Ernitsale 12. novembril 1957. Pool aastat hiljem, 22. mail 1958 pärib Aksella: “Kuidas on lugu seal filmiga, kas on juba valmis, loodame et sai hää.”
- augustil 1958 Lutsudele saadetud kirjas annab Ernits teada, et New Yorgi Eesti Maja seinal on värvifotodest reklaam, kus teatatakse, et “Seitse vihta” on valmimas. Ernits on kuulnud, et esietendus pidavat olema septembris.
Valmis käsikirjata
See, millal “Seitse vihta” täpsemalt publiku ette jõudis, kirjavahetusest ei selgu, ent 1959. aasta aprilliks on Lutsud igatahes ajakirjanduse vahendusel aimu saanud, mida see film endast kujutab.
“Oleme nüüd ka kõik kriitikad jne. “Seitsme viha” kohta lugend ja kui ausalt ütlen, siis on kahju, et aine ei olnud tõsisem, isamaalikum, naljamängul ei ole meie olukorras seda väärtust, on meie arvamine. Aga kuidas ka ei oleks, vaeva on selle tegijad kindlasti väga palju näinud,” kirjutab Aksella 25. aprillil 1959 Ernitsale.
Tundub, et Ernitsa 17. aprillil 1959 Lutsudele Sao Paulosse läkitatud kiri polnud selleks ajaks veel adressaatideni jõudnud, muidu oleks Aksella kirjas olnud kindlasti mingeid reageeringuid sellele. Ernits on nii filmi kui ka Edmund Martini isiku suhtes üpris kriitiline. Tema sõnul öelnud Martin oma filmi Kanadas tutvustamas käies sealsetele eesti lehtedele, et pidi filmi tegema käsikirjata, kuna rahapuudusel polevat saanud käsikirja tellida.
“See on samuti, nagu läheks sõjamees sõtta ilma püssita, sest püssi muretsemiseks riigil ei jätkunud enam raha,” kirjutab Ernits ja jätkab, et algul oli Martin rääkinud hoopis seda, et kirjutas käsikirja ise, kuna teist “spetsi” polnud võtta. Samal ajal oli Ernits soovitanud Martinil filmi loomisse kaasata Floridas elava Arnold Sepa, kes oli isegi operetilibretosid kirjutanud. Martin öelnud aga kõrgilt, et Sepp sobivat talle ainult õpiposiks. Ent see, mida Martin siis lõpuks käsikirjaks nimetas, kujutanud Ernitsa sõnul ainult filmimehe taskuraamatusse kirjutatud märkmeid ja “ideesid”. Filmis näitlejana kaasa teinud Kadi Taniloo kurtnud Ernitsale, et polnud terve filmimise aja aru saanud, mis linateoses õieti toimub ja millist tüüpi tema seal kujutama peab.
“Alles kui film oli valmis, siis ta nägi, mis seal õieti toimub ja mis osa temal oli täita,” kirjutab Ernits ja lisab, et aitas ise algul Vabas Eesti Sõnas kaasa, et “Seitse vihta” ikka läbi lööks.
“Martin näitas mulle kord katkeid filmist, ja nendel polnud tõepoolest viga. Kui hiljem filmi tervikuna nägin, ei osanud tõepoolest enam öelda musta ega valget. Kuidagi nagu hirmus piinlik oli,” tunnistab Ernits. Ent “Seitsme vihaga” saanud tagantjärele veel kõvasti nalja, sest režissöör Edmund Martin ja heliinsener Kalju Meri pööranud filmi tehes omavahel tülli.
Lõppes “vihtlemisega”
“Meri on heliinsener ja tunneb kindlasti asja, kuid Martin tahtis teha asju oma moodi. Lõppeks Meri oli löönud käega, et pane siis ise film kokku, nagu sa õigeks pead, mina enam ei sega. Nüüd Martin koos majandusjuhi Mikkeriga lasksid filmist teha heliplaadid ja hakkasid neid müüma. Meri astus vahele, et filmimisel kasutati tema heliaparaate, tema linte jne, nüüd müüakse plaate ilma et temale lausutakse sõnagi. (…) Ka lauljad, nagu Riivald, Verder jt. ei teadnud plaatide valmistamisest midagi ja loomulikult ei mõeldud ka nendele mingit honorari maksta. (…) Näitlejad ütlevad, et nendele pole keegi tasu maksnud, veel enam – nad pole isegi tagasi saanud neid sissemaksusid, mida nad omast taskust kokku panid, et filmi osta,” kirjutab Ernits ja ennustab, et “Seitse vihta” lõpeb kord veel päris korraliku “vihtlemisega”.
Vaatamata Ernitsa sarkasmile ei olnud Edmund Martini näol siiski tegemist mingi tühikargajaga. Ants Järve koostatud monograafias “Väliseesti teater” ära toodud Martini elulugu on päris muljetavaldav. Sündinud 1910. aastal Pärnus ning õppinud Viini ülikooli majandusteaduskonnas ja Austria Filmiliidu filmikoolis, oli ta ainus erialase kõrgharidusega mees Eesti 1930. aastate kinematograafias. Ta tegutses Eesti Kultuurfilmis ärijuhi ja helikroonika tootjana. Ent ta asutas ka kunstsarvetööstuse, mis 1940. aastal natsionaliseeriti.
Sõja ajal lahkus Martin Austriasse, kus töötas kompanii Wien Film juures ja oli Viini Eesti Seltsi asjaajaja, kes abistas eestlastest sõjapõgenikke. 1945. aastal astus ta USA sõjaväe meelelahutusüksuse teenistusse, filmides muuhulgas eesti sõjapõgenike laagrite elu. Ta moodustas ka näitetrupi Estonian Ballet and Musical Show ning abiellus selle liikme, endise Vanemuise tantsija Valli Ruubeliga.
RIINA MÄGI
