Pühapäeval tähistati üle riigi pidulikult Eesti Vabariigi 101. aastapäeva. Ja kuigi suursündmusi oli seekord sel päeval ehk vähem kui aastatagusel suurel juubelipäeval, siis seda korvasid seekord arvukad väikesed peosündmused üle maa. Ka Jõgevamaa kohta julgeks öelda, et sünnipäeva tähistati väärikalt.
Väga paljudes paikades on au sisse tõusnud sünnipäeva hommikul pidulik lipuheiskamine, millest on saanud kohalikku kogukonda liitev ühisüritus. Võib-olla oli seekord linnades, alevites ja külakeskustes ühist lipuheiskamist tavapärasest rohkem ka seepärast, et tänavune 24. veebruar tähistas siinkohal omamoodi väikest juubelit.
Nimelt just kolmkümmend talve tagasi, 1989. aasta iseseisvuspäev, oli esimene kord, mil väga paljudes Eestimaa nurkades sinimustvalge pärast 45 aastast okupatsiooniaega avalikult taas lipumasti tõmmati. See oli siis ühe kunagi katkenud traditsiooni jätkamise algus. Olgugi et aeg oli siis veel keeruline ja ebaselgust oli palju. Usk ja lootus olid aga need, mis rahva taas trikoloori alla tõi. Raskeid aegu kannatanud põlvkondadele oli see justkui omamoodi taassündimise päev.
Nüüdsed uued põlvkonnad võtavad sinimustvalge pidulikku heiskamist 24. veebruari päikesetõusul ilmselt hoopis rahulikuma südamega. Sest meie oma riik tundub nii iseenesestmõistetav. Samas on ju igaüks meist oluline lüli meie riigi ajaloo lõputul teel. Teekonnal, mis pühapäeval alustas taas uut aastaringi, kus ka teise sajandi esimene aasta on jäänud möödanikku.
