Piparkoogimajade tegemist õppis Kairi Soomemaal Äänekoski ametikoolis. Aastaid tagasi Tallinna Kaubanduskoolis õppides sai ta nimelt võimaluse veel paariks aastaks Äänekoskisse end täiendama minna. Seal anti väga laialdased toitlustamise ja toitlustusteenindamisega seotud oskused. Kui sealne õpetaja, kes Kairi meelest algul eestlasi nende kasina soome keele oskuse tõttu lausa vihkas, ära nägi, et Kairil kätt ja silma natuke rohkemaks, pani ta eesti neiu piparkoogimaju tegema. Kusjuures mitte lihtsaid majakesi, vaid keerulise ja omapärase arhitektuuriga muumimaju, mille tööjoonised oli õpetaja ühest ajakirjast leidnud. Kaubaks läksid kõik kaheksa maja, mis Kairi tookord tegi. Üks neist sai koguni “hitiks” kohaliku Lions-klubi heategevusoksjonil.
Kuna magus ehitustöö nii hästi välja tuli, ei maksnud seda mõistagi kodumailgi unarusse jätta ja nii on Kairi tehtud piparkoogitaiesed igal aastal õige mitmesse perre jõulurõõmu toonud. Piparkoogimaju tellivad tuttavad ja tuttavate tuttavad ning mõistagi võtab ka Kairi ise jõulude eel sõpradele külla minnes kingituseks enamasti ikka piparkoogimaja kaasa.
Karamellmört
Ega piparkoogimaja ehitus päris-maja ehitamisest palju lihtsam olegi, ainult mastaabid on teised. Kõigepealt tuleb mõistagi valmis küpsetada kõik detailid. Taigna eelistab Kairi ise teha, siis on kindel, et detailid küpsedes kuju ei muuda. Tükke pannilegi ladudes tuleb hoolikalt jälgida, et need kuidagipidi välja ei veniks.
Maja kokku “monteerimise” keerulise töö võtab Kairi tavaliselt ette hilisõhtul, kui peatselt kaheseks ja neljaseks saavad Elisa Emilie ja Joosep juba magavad, sest selle töö juurest ei saa vahepeal haiget saanut lohutama ning tatist nina või kakast tagumikku kasima joosta. “Mördiks”, millega piparkoogitükid majaks ühendatakse, on nimelt suhkrust sulatatud karamell, mis sunnitud tööpausi ajal kas kõrbema või kõvaks minema kipub. Liiatigi on maja kokkupanek väga suurt täpsust ja kannatlikkust nõudev töö ning igasugune segamine on selle juures kurjast. Segajatetagi tuleb ette, et mõni liide koost laguneb või detail katki läheb, aga pisiviperusi annab pärast glasuuriga varjata.
Nagu päris
Piparkoogimaju teeb Kairi kahe eri mudeli järgi: üks on seesama muumimaja, mille tegemine juba Soomes selgeks sai, teine aga tema enda konstrueeritud väiksem maja. Majad ehitab Kairi üles suuremale piparkoogist alusele. Ning lisaks sellele, et majad ise on kaunistatud verandade, mansardide, aknaluukide, nöörredelite (see detail kuulub enamasti just muumimaja juurde) ja muuga, ehitab Kairi neile veel ümber värava ja laternapostidega aiad. Ning aia sisse südamekujulise ukseaknaga kempsugi.
“No natuke lõbu peab selle asja juures ka olema,” ütles Kairi muiates.
Kui ehitustöö lõppenud, järgneb glasuuri ja väikeste söödavate hõbepärlikestega kaunistamine ning “lumesadu” ehk tuhksuhkruga ülepuistamine. Kõige lõpuks võtab Kairi kätte pintsli ja “pühib” lume sisse veel teerajadki: uksest värava ja kempsuni. Kokku näeb see kõik välja nagu päris, ainult et veel vahvam. Ja muinasjutulisem.
“Kui selline piparkoogimaja lastega perre viia, saab sellele terve pika jutu juurde rääkida,” ütles Kairi.
Küsimusele, kas selline meistriteos lõpuks ka ära süüa raatsitakse, vastas Kairi, et ühes peres olevatki piparkoogimaja kevadeni hoitud. Ning ka siis oli see veel edukalt süüa kõlvanud. Selle majaga, mille ta aga ülemuse palvel oma töökoha, Flovereti lillepoe (praegu on ta sealt küll lapsepuhkusel) kaunistuseks tegi, läks aga natuke õnnetumalt: suure õhuniiskuse mõjul ? aga lillepoe õhk peabki niiske olema ? vajus see juba järgmiseks päevaks lössi ja tuli ära süüa. Nii et igale poole piparkoogimaja lihtsalt ei sobi.
Õigupoolest on Kuke pere enda kodugi Põltsamaal Kaare tänavas praegu, jõuludeks ehituna peaaegu nagu piparkoogimaja. Eks pereema loomingulisus lööb välja selleski plaanis.
RIINA MÄGI
