Tartu praost Ants Tooming tõttab igal hommikul rõõmuga kirikusse

Teisipäeval vestlesin Tartu praosti ja hetkel Laiuse koguduse hooldajaõpetaja Ants Toomingaga. Kavas oli uurida Jõgevamaa luterlike koguduste elu kohta, kuid jutuajamine ikkagi algas tulekahjust Pariisi Jumalaema kirikus.


„Mõtlesin prantslaste peale – kui valus see võib olla, kujutan seda leina ja kaotusvalu ette. Kui Euroopa kristliku aluse sümbol põleb, see peab inimesi mõtlema panema. Kuidas ja miks nii suur õnnetus juhtus? Võib-olla peab see rahvast ühendama. Ise Notre-Dame’is käinud ei ole… ja nüüd on hilja…“

Kas meie kirikud on turvalised?

„Kui midagi juhtub, hakkab mõte selles suunas liikuma. Jah, minu arust on meie pühakojad suur kingitus ja väärtus, mitte ainult ristirahvale, vaid kogu ühiskonnale. Kui mingi õnnetus juhtub, siis see puudutab kõiki. Siin on üks võimalus, kuidas riik ja omavalitsus saaks väärtustada ühist varandust, vanu pühakodasid.

Üldiselt on suuremates kirikutes, mis on kasutuses, tuleohutusnõuded täidetud. Kiriku liikmete, kes enamasti on vanemad inimesed. Nende „põlletasku nurgast“ tuleva toetusega on kõik need asjad suuresti alles hoitud. On palju omavalitsusi, mis toetavad kogudusi väga tugevalt. Toetus, mis tuli riiklikust pühakodade programmist, on kahjuks ainult tilgake meres.

Jõgevamaal on ehk probleem selles, et siin on väga palju kirikuid ja kogudusi. Ühelgi omavalitsusel ei ole võimekust neid kõiki hooldada ja üleval pidada. Juba pisike tugi on abiks. Kasvõi seesama signalisatsioon – väike asi, aga vajalik.“

Olete sündinud Tallinnas, kuid kuhu vaatate, kui mõtlete oma päritolu peale?

„Ma paneks ennast Harju-Jaani kihelkonda. Loen seda oma isaisa ja emaisa liini pidi. Üht sugulasliini jälgides olen aga neljandat põlve tallinlane ja olen ise ka Tallinnas sündinud, lapsed enam mitte.

Kui hakkasin uurima emaema liini ja isaema liini siis, siis jõudsin ikka väga mitmesse põlisesse kihelkonda Lõuna-Eesti pool.“

Jõgevamaal ka mõni?

„Ei, siin mitte ühtegi.“

Aga olete Jõgevamaal õppinud?

„Luua metsakoolis, sellel ajal ametliku nimega Kaarepere Sovhoostehnikum. Otsene side toonase aja ja inimestega  on katkenud, ei tunne seal enam praegu kedagi. Minu õpingute aegsed õpetajad-õppejõud on enamasti juba Looja karjas.

See kool oli ühele noorele inimesele tollases ühiskonnas vabaduse ja paradiisi laadne koht. Juba see eriala võimaldas sellist hulkumist ja rändamist. Seda olukorda saab võrrelda võib-olla natuke malevaga. Paljudes tehnikumides oli siis nõukogude süsteemist lähtuv vanemate kursuste üleolekuolukord. Luual 1980ndatel enam mitte, ma lõpetasin 1984. Õpilaste vanus oli 15 kuni 19 aastani. Selles vanuses on see päris suur vahe ja vanemate kursuste sõprus või toetus mõjus väga julgustavalt. Vennalik ja sõbralik aeg – eneseavastamine ja maailmakogemine.

Luual oli siis veel eestiaegseid korüfeesid õppejõududeks. Helmut Taimre oli üks, Tartu ülikooli kasvandik. Ka Luua Puukooli rajaja Alfred Ilves, nemad olid minu taadi kaasaegsed, tõin ja viisin nende vahel aeg-ajalt tervitusi. Heino Unter oli kursusejuhendaja.

Jüri Saar, kes oli väga kultuurilembene, tegi meil seal näite- või muusikalise kallakuga töid kultuurimajas, kus väga aktiivselt osalesime. Aime Oole kantseldas meid vahvasti, kohati emalikult. Rahvatants oli meie jaoks eriliselt vahva. Mõeldakse küll, et mis see rahvatants, üks normaalne noormees sinna ju ei lähe. Aga meil oli vastupidi, kooli kõige silmapaistvamad noored mehed just tantsisid seal. Tüdrukuid oli meil vähe, kursuse peale üks või kaks, aga neist, kes koolis õppisid, enamus tantsisid ka rahvatantsu.“

Metsameest Teist ei saanud?

„Põhimõtteliselt ju sai. Olen ikka diplomeeritud metsnik. Töötasin Tallinnas Metsakorralduse keskuses metsnikuna, enne ja pärast sõjaväeteenistust.

Kui suunamise aeg oli, siis suur osa kaasõppuritest läks oma kodukanti tagasi, kust nad kooli õppima olid suunatud.

Kui suunamiskomisjoni ette läksin, sai minu osaks metsakorralduskeskus Tallinnas. Tallinna poisina oli mul metsamehe ametist romantiline ettekujutus ja tegelikult tahtsin linnast ära. See tagasi Tallinnasse sattumine oli ehk ka üheks põhjuseks miks see esimene nooruspõlve ametivalik nii lühiajaliseks jäi.

Ja siis tuli sõjaväkke minna. Nõukogude okupatsiooniarmee oli  noorele inimesele täiesti ettekujutlematult kohutav koht ilusa noorusaja veetmiseks, see paik eriti, kuhu mina sattusin – Komi vangilaagritesse. Aga teisalt oli eneseleidmiseks ääretult palju aega. Mõtiskleda ja avastada, et mis inimene siis on ja miks ta siin on.

Tagasitulek oli jälle teistsugune vapustus. Eestis puhusid 1986. aastal juba vabadustuuled. See noorte meeste seltskond, kes olid vene kroonu läbi käinud ja süsteemi kartusest üle kasvanud, andis vabanemisliikumisele omamoodi hoogu. Proovisin jätkata metsamehe radadel. Lühikese viivu oma elukäigust saan siduda ka toonase EPA metsandusteaduskonnaga. Aga kõik läks teisiti.

Tegelikult läksin kõigepealt Konsistooriumi ukse taha Tallinnas, et küsida õppimisvõimaluste kohta usuteaduse instituudis. Mul oli aga nii suur aukartus kiriku ees, tundsin seal vesteldes end äärmiselt kohmetuna ja ei tihanud uuesti tagasi minna, et oma pabereid sisse anda. Ja samal ajal olid igasugused muud võimalused. Teatritegemine tundus ka põnev. See oli juhuste asi, kuidas kõik kujunes.

Läksin Tallina pedagoogika ülikooli õppima näitejuhtimist. Ja lõpetasin ka selle. Kui usuteaduskond 1991 avati, oleks ma napilt näitejuhtimise õppimise pooleli jätnud. Teatrielu ja kulisside tagune mind väga ei tõmmanud. Olin küll päris hea lavastaja ja siiani uhke oma saavutuste üle, aga see elu ei kutsunud mind. Lõpetasin 1992 Tallinna pedagoogikaülikooli ja siis astusin usuteaduskonda.“

Ja nüüd olete õiges kohas?

„Siiamaani olen kõik päevad elanud rõõmsalt ja igal hommikul tulen suure rõõmuga kirikusse.

See oli teise kursuse alguses. Mu kaasüliõpilane, kes oli Võnnu koguduses praktikal või õpetaja abiliseks, küsis, et miks ma usuteaduskonda tulin, kas tahan kirikuõpetajaks saada. Tema tahtis selle ameti pealt ära tulla. See „jah“ tuli siis ära, ja kaks päeva hiljem matsin ühte lahkunut Võnnu surnuaia kabelis. See oli 1995 detsember. Sealt peale olen praktilise teoloogina ja kirikuõpetajana tegutsenud. Õpetajaks ordineeriti mind augustis 2000.“

Teil algas nüüd teine ametiaeg Tartu praostina.

„Teine algas just. Vanasti valiti praostid praostkonna õpetajate esitatud kandidaatide vahel ja see amet oli põhimõtteliselt eluaegne. Nüüd, uue kirikuseaduse muudatuse järgi, kinnitab praostkonna sinod iga nelja aasta järel peapiiskopi esitatud kandidaati. Praosti kandidaadiks saab esitada kirikuõpetaja, kes on õpetajana kogudusi teeninud vähemalt kümme aastat.“

Kuidas Tartu praostkonnal läheb?

„Tundub, et meil on kompaktne, ühtehoidev ja identiteeti tajuv vaimulikkond ning ka kogudused. Just sinodil oli seda näha, ühtsus on tunnetatav.

Praostkonnal läheb selles mõttes hästi, et Tartu praostkond on üks nendest kahest, kus on suured linnakogudused. Tartus on viis luterlikku kogudust. Soome kogudus on kirikuta, aga teistel on oma pesa ja paik olemas. Ega kirik praegu üldiselt tervikuna ei kasva, aga tänu linnakoguduste suurtele juurdekasvudele püsib stabiilsena. Tartus Pauluse, Peetri ja ikka kasvav Jaani, hoiavad praostkonna üldist taset kõrgena.

Maarja kiriku ehitamine on elevust tekitanud ja Jõgeva kiriku ehitamine on käsil. Loodame, et see asi ikka edeneb.

Jõgeva vallavanem on väga kirikusõbralik inimene ning temaga on tore suhelda. Ta on alati kohal kui kiriku jaoks midagi olulist toimub. Möödunud esmaspäeval tervitas Mustvees peetud praostkonna sinodit Mustvee vallavanem Märt Kraft.“

Mis seisukorras Tartu praostkonna Jõgevamaa kogudused on?

„Tõenäoliselt kõige võimekam ja jõulisem on EELK mastaabis Põltsamaa kogudus, mis kuulub Viljandi praostkonda, ja seda tänu ühele inimesele, kes oli püsiv ja pühendunud. Praost Herbert Kuurme tegu elab veel pikka aega ja on kirikule jõuallikaks.

Teised Jõgevamaa kogudused on liikmete arvukuse suhtes taanduvas olekus, juba viimased 11 kui mitte 15 aastat. Siin on mitu põhjust.

Üks põhjus on, et lihtsalt rahvas läheb küladest linnade poole ära. Aga see ei peaks kogudusi kokku kuivatama, sest pigem on kirik ühendav organism, mis kihelkondlikku identiteeti, mida kristlastena tajume, elus hoiab. Inimesed võivad elada Brüsselis, New Yorgis, Londonis või Tallinnas, aga oma toetuse on nad jätnud läbi kiriku kodukihelkonda.

Võib-olla on enam potentsiaali Jõgeva kogudusel endal. Ta on ikkagi linnas, kus rahvast rohkem ja praegu puhuvad seal jälle niisugused tuuled, et elujõud paistab tärkavat.

Ja teine põhjus. Stalini ajastul elu alustanud põlvkond hoiti vägisi kirikust eemal, et nendega eluteel „midagi ei juhtuks“.

Süsteemse ateistliku kasvatustöö ja propaganda seeme on idanenud, tärganud ja kasvab veel mõnda aega päris jõudsalt. Inimesed ise oma naiivsuses arvavad, et nad on usuasjades targad, sest nad on sellest „üle“ ja otsivad vaimset tuge kõikidest teistest pakutavatest allikatest. Kahjuks üsna suures osas ka televiisori kaudu edastatud lavastatud nõiatembutustest.

Mõistlik on natuke mõtiskleda, mis on alati olnud olemas, mida tuleb nägema õppida. Mis on meie kultuuriloos sellist, mis on meid selliseks kujundanud nagu me end ideaalis näha soovime, mis on see jõud, mis on rahva siiani kandnud. Praegune juurtetus on natukene kurblik.

Viimased 30 aastat toiminud vaimsust laastav „jõhker kapitalism“ on veel kolmas dimensioon, mis mõjutab koguduste kahanemist. Ning üldine „kõige muu“ esiletõstmine ja Euroopa vundamendiks olevate väärtuste häbenemine.

Kristus ütleb: „Kes mind häbeneb inimeste ees, seda häbenen ka mina oma Isa ees, kes on taevas.“ Nii et Kristust ei tohiks Euroopa, mis on Kristuse kuulutuse peale üles ehitatud, või nendel eetilistel ja aatelistel põhimõtetel selliseks kujunenud, küll häbeneda. Ma väga loodan, et praegune kurb sündmus Pariisis kutsub üles mõtisklema ja oma sisemisi hoiakuid läbi vaagima.

Kurb pool meie praostkonnas ja kirikus tervikuna on maakoguduste liikmete arvu kahanemine ja üldse inimeste kadumine külade ja alevite tänavatelt. Sellised vaikusekohad on Kursi, Äksi, Vara, Laiuse, Palamuse.

Üllatab, et Palamusel on nii väike kogudus. Kõrvaltvaataja pilguga on see meie teadvuses, tänu ühele kirjamehele, olemas. Kirikus käivaid inimesi on seal siiski väheks jäänud, kuigi uksed on kogu aeg lahti ja kirikut käib väga palju inimesi vaatamas.

Üldiselt on praostkonnast tervikuna asjad veel siiski hästi, vaimulikke on üle paarikümne, kogudused on teenitud, palju on pühapäevakoolilapsi, kui kõik kokku liidame. Piiblitunde peetakse, leerid käivad, ristitakse, maetakse. Elu toimub.“

Laiusel teenib nüüd Ants Tooming?

„Jah, see on nii seatud, et kui koguduses ei ole õpetajat ja hooldajaõpetajat ei leia, võtab praost koguduse teenimise enda peale. Praegu on Laiuse kogudus, kuni oma õpetaja leidmiseni, praosti hooldada. Laiuse kuulutame konsistooriumi otsusega mai esimesel koosolekul vakantseks. Alusdokumendid vormistame järgmisel pühapäeval Laiusel.

Kogudusel peab olema võimalus õpetajale mingisugune eluase pakkuda ja palk. Peame lootma Jumala armule või imele, et keegi kutset kuulda võtaks. Vaimulike põud on suur. Nimistus on neid justkui palju, aga reaalselt teenib EELK 167 koguduse juures tugevalt alla saja õpetaja. Meie praostkonnaski teenib Äksi ja Kursi kogudusi üks õpetaja, samuti Kodavere ja Alatskivi, Laiuse ja Peetri, kohe tuleb ka Maarja praostile. Lohusuu ja Mustvee on ka aastaid ühe õpetaja käes.

See, kui pole päris oma õpetajat, on veel üks põhjus, miks kogudused kipuvad hääbuma.

Linnas viibides kaugened paratamatult vanast kihelkondlikust tunnetusest. Laiuse on mulle need mõtted ja tunded tagasi andnud. Pühade osadus ja ajaloo väärikus on ikkagi pühakodade ümber väga tugevalt ju olemas. Kohalik inimene võiks tulla oma nõu ja jõuga appi, et see on ühiskonnale oluline, mitte ainult kirikule või kogudusele.

Inimeste huvipuudus ja osavõtmatus puudutab ka aatelisi ettevõtmisi. Käisin Jaan Poska sünnimaja juures kõnelemas, kui tähistati asutava kogu 100. aastapäeva.

Ei olnud kohalikku rahvast, ainult natuke koolilapsi ja neid, kes pidid kohal olema. Kui selline sündmus tuleb ukse ette, võiks ju osaleda. Ja palju siis on vabadussamba juures vabariigi aastapäeval inimesi, laulukoor ja veel mõned inimesed – vallavanem ja kirikuõpetaja. Või Tartus, rukkilille mälestusmärgi juures küüditatute mälestuspäevadel, kolm-nelikümmend Memento liiget, kaitseliidu, vanglaameti ja linnavalitsuse esindaja, kirikuõpetaja. Igasse Eesti perekonda on küüditamine oma jälje otsesemalt või kaudsemalt surunud.

Teie vanaisa oli Alfred Tooming oli EELK peapiiskop aastatel 1967–1977. Kui palju on temal osa selles, et olete see, kes praegu olete?

„Seda küsitakse väga tihti. Otsest mõjutust ei ole. Olin 12aastane, kui ta suri. Pigem sain seoses vanaisa surmaga aru, kes ta üldse oli. Ta oli mulle ju lihtsalt vanaisa. See oli muidugi mu esimene matus ja peapiiskopi matus oli võimas. Väikse poisina olin lähedaste hulgas ning mind ümbritses mustades talaarides vaimulike hord. Neid oli üle Eesti kokku sõitnud. See jättis vapustava mulje küll.

Vanaisa oli EELK peapiiskop ehk kõige raskemal ajal. Eks tal tuli vastakaid küsimusi lahendada. Olen kuulnud neilt, kes temaga koos töötasid, milline pinge see oli. On üsna tõenäoline, et ka tema äkksurm oli ametipositsiooni kandmise keerukusega seotud.

Ta oli väga ustav kirikutöö tegija. Ta mobiliseeriti punaväkke ja et ta töölaagritest ning Kuramaa lahingutest eluga läbi tuli, oli üks suur Jumala ime. Ta teenis ka seal oma kaasvõitlejaid vaimulikult. Kui tagasi tuli, asus kohe uuesti kirikutööle.

Usu tugevus oli hämmastav. Neist vaimulikest, kes siia jäid, peaaegu keegi ei loobunud. Lihtsam oleks olnud ju minna tuultega kaasa. Usu tugevus või veendumus oli ses rahvas nii tugev, et nad kandsid kogu selle aja veel ühte kannatust endaga, ühiskondlikku põlgust uskliku vastu. Täna on see võib-olla veel teravam kui toona, sest siis elas mitu ristirahva põlvkonda, kes neid toetasid. Isa klassikaaslased olla rääkinud, et teda kiusati usu ja kirikliku perekonna pärast. Ehk on see põhjus, miks ta ei valinud kirikuõpetaja ametit. Aga ustav kiriku liige oli surmani.

Kui rääkisin, kuidas ma olin konsistooriumi ukse taga hädas oma aukartusega, siis põhitakistus oligi mu vanaisa. Ei tundnud ennast väärilisena, või tajusin oma suutmatust. Tundub ju, et see ei ole nagu inimlik otsus, et peab olema jumala kutse. Mul läks üsna pikalt aega. Usuteaduskonna lõpetasin 35aastasena.“

ANDRA KIRNA

blog comments powered by Disqus