Peeter Kolgi juhendamisel valminud muutumispildid või õigemini pildisarjad tõid kunstikooli fotoosakonna tudengid möödunud nädalal näha Põltsamaa kunstipublikule. 13 autori ? nende hulgas on esindajaid fotoosakonna mitmelt kursuselt ? ühisnäitus kannab pealkirja “input_output”. Maakeelde ümber panduna võiks see olla “sisend_väljund”.
Liis Suuki töö allkiri on näituse pealkirjaga üsna sarnane: “Input into output” ehk “Sisend väljundiks”. Sellel võib näha elektroonikaseadmete detaile, sümboleid ja skeeme. Ja pimeduses helendavaid ekraane. Need on asjad, mis viimase kümmekonna aasta jooksul tasapisi, aga järjekindlalt meie ellu on tunginud ja selles üha enam tooni andma hakanud, halvimal juhul koguni meie üle valitsedes.
Liis Suuk on ainus, kes oma muutumisloo ühtsesse fotokollaa?i on mahutanud. Teised on oma loo esitanud pildiseeriana. Seeriaid on lühemaid ja pikemaid, selgema ja hägusama sõnumiga, tõsimeelsemaid ja iroonilisemaid. Paavo Kuldkepp kõneleb näiteks sellest, kuidas päikeseenergia puudesse salvestununa lõpuks toasoojuseks ja elektrienergiaks saab.
Meedia mõju
Henry Griini sari edastab vaid kolme pildi abil efektse loo pealkirjaga “Uudised”. Saatesõnas viitab ta 1994. aastal turule tulnud diskosinglile, milles kõneldakse sellest, et uudised müüvad meile hirmu. Esimesel pildil võtabki mees postkastist ajalehe, teisel loeb seda ning kolmandal väljub toast, püstol käes. Kelle või mille peal ta oma frustratsiooni välja elada kavatseb, jääb lahtiseks, ent seos meedia ja frustratsiooni vahel on ilmne.
“Tahtsin neis piltides välja tuua igas mehes nähtavamal või varjatumal viisil eksisteeriva macho-külje,” kommenteeris oma sarja Henry ise.
Ka Polina Lapõ?eva lugu on inspireeritud meedia mõjuvõimust, ent tehtud hoopis teises võtmes. Tema loos “Kuuletumise nauding” näeb tütarlaps (tegelikult tema ise) telekast “Pantene” ?ampooni reklaami, mis tekitab temas meeletu iha seda tarbida: see iha sunnib teda suisa küüntega ekraani kriipima. Järgmisel pildil rändab raha käest kätte, ülejärgmisel lehvitab võidukas ostja ?ampooni ja palsamiga ning viimasel istub taas teleka ees, ent nüüd juba mitte hobusesabasse köidetud, vaid vabalt õlgadele langevate läikivate ja siidiste juustega…
Ei taha seksistina näida, ent naistudengite fotolood on seekord tõesti enamasti naiselikud. Näiteks Olivia Tubli lugu lillepotist, mis saab suhte jahenemise ja uue suhte alguse sümboliks (kingitakse-nuusutatakse-hoolitsetakse-närbub-viiakse prügikasti), ja Piret-Säde Laini lugu tühjast voodist, mille vahepealset täitumist algul ühe ja siis kahe inimesega markeerivad vaid napid detailid: käed ja juuksetutid. Ragne Hanni “Mõnikord asjad ongi nii lihtsad, nagu nad näivad” aga pigem ironiseerib traditsiooniliselt naiselikuks peetava üle. Ta kujutab nimelt eriliselt estetiseerivas võtmes seda, kuidas peotäiest pestud kurkidest saab salat. Päris lõbus hakkab, kui mõtled, kuidas me mõnikord palehigis asjade tagant mingit tagamõtet otsime, mida seal tegelikult üldse ei pruugi olla…
Seletavad pildid
“Ma tahtsin, et pildid, mida tudengid teevad, seletaksid midagi otsesõnu,” ütles Peeter Kolk. “Minu ülesannet ? näidata mingit asja või nähtust muutumises ? tõlgendasid mõned üksüheselt, mõned üsna metafooriliselt. Muutumist vaadeldi aga nii ökoloogilisest, psühholoogilisest kui ka esteetilisest vaatevinklist.”
Külalisõpetaja soovi, et fotoseeria tehtaks mustvalge, järgisid peaaegu kõik tudengid. Mustvalge foto hindavad fotospetsialistid, Kolk kaasa arvatud, keerulisemaks ?anriks kui värvifoto: seal tuleb suuta kõike, mida öelda tahad, väljendada palju napimate vahenditega. Mustvalge maailm ongi fotokunsti algkodu, kus igal fotograafil ka tänapäeva värvifotograafia ajastul aeg-ajalt ära tuleb käia.
“Kuna enamik tudengeid kasutas digikaamerat, tuli neil algselt värvilisena jäädvustatud kujutis mustvalgeks töödelda,” ütles Peeter Kolk. Tema sõnul on digifototehnoloogia Eestis kaugelt rohkem levinud kui USAs. Eesti tudengid on aga hoopis napisõnalisemad kui USA omad: seal käivat tunnis kõva kisa.
“Kui ma koolis olen, siis ma tunnen, et ma olen Ameerikast väga kaugel,” tõdes Peeter Kolk. “Aga kui ma autoga tänaval või maanteel sõidan, siis tunnen end niisamuti kui Ameerikas.”
Lühikest koostöökogemust ? Peeter Kolk naaseb neil päevil jälle New Yorki ? hindasid positiivselt nii tudengid kui ka külalisõppejõud.
“Peeter on ühest küljest irooniline, aga samas väga abivalmis,” ütles Polina Lapõ?eva. “Ta muretses ekstra meie pärast endale mobiiltelefoni ja lubas, et võime talle iga kell helistada, kui meil temalt nõu küsida on vaja. Tõsi, SMSe ei soovitanud ta saata, sest ta arvas, et ei oska neid avada: tal pole kunagi varem mobiiltelefoni olnud.”
Peeter Kolk omalt poolt võttis koostöökogemuse kokku ühe lausega:
“Toredad eesti õpilased tegid Põltsamaal ilusa näituse, kuigi loll välismaa õpetaja andis neile tobeda ülesande.”
Toredate eesti õpilaste ilusat näitust saab Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis näha 9. novembrini.
RIINA MÄGI
